mida sa teed, kui soovid on valed....

öösel on alati usku rohkem. öösiti on kõik võimalik. ja siis tulevad jälle need hommikud, mil ei tea kuhu poole astuda või mis suunas vaadata. kellele on seda vaja?!
mul kripeldab jälle. ikka on veel liig palju tegemata. ning kõigeks on ka liig vähe võimalusi.
pühapäev. vahest pressib pisikese ajapikenduse ka välja,aga pühapäev ning selleks korraks ongi hooaeg läbi.
ei, ei, ma ei lähe veel koju. õhus on veel asju...
ma pean kirjutama, mis juhtunud on vahepeal, sest ma lihtsalt unustan kõik ära. lõpu algus ühendab inimesi. eelmine nädal oli ääretult seltskondlik. kõik tajuvad,et see ilmakorraldus hakkab otsa saama. neljapäeval oli juba antonio ärasaatmispidu. omade intriigidega, kuid sinna ta läks. seb ei läinud, seb tuli ööseks minu poole. laura seda ei mäletanud, ta juba magas kõigest sellest jamast välja. tema reaktsioon hommikul sebi kohaleolekule oli vahva:D reedel saadeti silviat ka ära. itaallased polnud tujus, meie polnud tujus, daniel oli tujus aga ei saanud üldse aru, miks meie tujus pole. tegelikult oli reede tipphetk hoopis üllatussünnipäevapidu caisale. tema korraldas kohusetruult laupäevaks istumist, kuid oli nii liigutatud, kui reedel kõik koos ahju tagant välja hüppasime ja supriiiiiiise karjusime (: ma pole elu sees nii palju paprikat söönud, kui selle taimetoitlase sünnipäevalauas. ja te teate,et ma ei salli paprikat. ega tilli. iuuu.
laupäev jätkus caisa sünnipäeva meeleolus. laurakal polnud meeleolu, aga selle eest olid liina ja martin, kes teda eestist külastasid. õhtu tõotas lõppeda ääretult vara, kui me lauraga forskab. 11 koridoripeo üritasime üle vaadata ning see jube vaikne tundus. KUID trepil püüdis meid kinni johannes, keda võib täiesti teenitult pidada maailma parimaks hostiks. tervisekscheersskål temale! shottisime asju, mis kohe üldse kokku ei oleks tohtinud (kuid maitsesid liiga hästi) ning suitsetasime toredaid asju ning lõpuks sai laura mind nii kaugele,et pani mind valetama:D ma ei oska ikkagi, ütleme ausalt.tegime lauraga veel kõvasti pätti, victoria ja cristo ühinesid meiega, laurakas ka hiljem. aga peale kõike seda olin valmis ülimalt raskeks pühapäevaks. hah, oli ja vist! päike oli ja super tuju oli ning võrkpall oli ja rohkelt päevitamist oli. südaööl hakkas mehhiko-matu sünnipäev ka. spordiõhtu. rugbyvõrkpallrula. poisid mängisid oma lemmikmängu: peksame üksteist ja hüppame siis teineteise otsa nii,et kõige suurem hüppab viimasena. nad oli nii nunnukad. rohkelt tagaajamis-mänge oli ka. alati oli põhjust kellegi ees või järel joosta. kinksime matule koogi. matu oli moosiga pealekirjutatud ja küünlaga ja puha... martin oli tõeliselt liigutatud. aga siis muidugi pidid mehhiko kombe kohaselt tordist ampsu võtta. te võite ainult ette kujutada, kas läks tordisõjaks või läks tordisõjaks. martinperdopablopatrickfelippelauradjamina. näost ülimad jobikad. tore pühapäev oli. eile oli veel üks sünnipäev. *i*u*ä*l:D pisike laura sai veidike suuremaks. aga kõigest veidike. üllatusõhtusöök kukkus (minu kuulsa kastmega eesotsas) täitsa hästi välja (:
ning juba on kolmapäev. teine kolmapäev ilma allhusetita. äkki tuleb sama äge kui eelmine? vaevalt! pole ju jalgpalli!!! milan võitis, pidu oli. patrick toas oli vägapidu. lasime tantsu ning shottisime kalamehesõpra ning olime üleüldse ägedad. poisid läksid peole. laurakas jäi sidneyga. kuid minu esimene päev blond-rebasena oli liiga mõnus,et õhtu ära lõpetada. niisiis meie lauraga tegime pidu edasi. statoilipidu ja bussijaama pidu ning köögipidu. lõpetasin ma ikkagi patricku toas.
jah, magamata ööde hooaeg on käes. magamate ööde ning virsikute.

ma mõtlesin ühte asja veel... elu on lihtne kui ma vihane olen. siis kustutame kõik numbrid ja aadressid ning kontaktandmed ära. hiljem harjume taas sellega, et peaaegu iga päev piima järgi minnes näeme. ja siis ühel päeval enam ei näe. ning tärminid lähenevad iga minutiga. enam ei kohtu. kuidas asjad muutuvad. see on kurb lõpp.


the feeling "fill my little world"
jeff golub on ka täiesti päeva tegija

magamata ööde hooaeg on alanud.

me jalutasime lauraga üleeile hommikul mööda linna, käisime kirikutes, seiklesime suvalistel tänavatel, istusime stadshuseti kõrval silla all ning rääkisime elust. inimeste ebakindlusest, tunnustusvajadusest, väljapääsuta nõiaringidest, isepäisest alateadvusest. miks inimesed teevad asju, mida kahetesevad või kahetsevad asju, mida ei tee. millal see kõik lõppeb?
nooruse hullus või hulluse noorus?
kõigest sellest rahutusest hoolimata, mis vahel ei lase ööd kasutada unedeks või sunnib kojutulekuks valima pikemat teed, loodan, et ma kunagi ei ole rahul. ei, ma ei soovi siin endale permanentset ebaõnne või kuhjaga lootusetuid olukordi vaid seda,et mul oleks alati isu millegi järele. rõõm väikestest asjadest. tööl olles oodata hetke, mil saaks klapid pähe panna ning mõne kurjema loo saatel kasvõi hääle ära karjuda. öösel abikaasa kõrval mõelda kellestki, kes igapäevaelu vahest tooni võrra kirkamaks teeb. või tunnelbanas sõites kellelegi hetke rohkem, kui viisakas oleks, silma vaadata. muiata ning sellepärast mitte häbi tunda. kas te siis ei teadnud,et kui näete kedagi omaette muigamas, mõtleb ta arvatavasti millesti lubamatust. keelatud vili on ju magus. pärast võib hakata kõht ka valutama. samas on need kõhuvalud asja eest (:
ma loodan,et ma ei hakka kartma neid kõhuvalusid.
pooled mu mõtted kadusid nende 24 tunni jooksul mil ma olen üritanud seda blogi kirjutada.

muuseas, ma olen blond. või õigemini suhteliselt rebane.

brainstorm "it is easy"

summer was in the air.

kuidas tuli suvi?
et kõik ära rääkida tuleb alustada sellest, mil minu hüüdja häält kõrbes kuulda võeti ning lõpuks otsustati reede õhtu veeta kusagil stockholmi klubis mitte lappise koridorides tuttavaid (purjus) nägusid vaadates. tegelikult läheb tänu selle eest pati õele ja ta sõbrannale ja ta sõbrale, kes külla tulid ning kogu seltskonnale justkui kohustuse pidutsemiseks peale panid. siiski... arvate,et ma sain minna kohta, kuhu tahtsin? oooei! debaser küll,aga medis. kus oli-tadaaa-mingi murjami kontsert. AGA me jõudsime liiga hilja niiet lõpuks tegime me laurakaga kahekesi teisel korrusel house-pidu (ja tõesti tegime peo valmis, sest lõpuks ühines meiega kamp naeratavaid rootslasi. siis oli meie töö tehtud ja võis allkorrusel minna möllama). aga enne veel kui medisesse läksime, pidime carmenist läbi astuma. kuid no kurrnäu, seal oli ikka täiesti kepp ! niisiis tulid nii melissa,ashley,pat,ian,laurad ja kuldar ning seadsime sammud medisesse. heh, käisin medises viimati oktoobris mando diaod kuulamas. koos em-ga. ning loomulikult kohtun ma seal ta parima sõbraga peale seda, kui pool aastat sinna jalgagi pole tõstnud... elu,eksole...
laurakas oli terve õhtu eriti pooleks:D teda taheti välja visata:P
ja järsku, peale 3 frazi kõnet ning miljonit sõnumit, kummalisi tantse, poola poisse ning rohkelt rootsit oligi kell nii palju,et me sõitsime lappisesse. kavaldasime tunnelbanad üle, saime võtmed, võtsime kaasa kõige ägedama murjami, kelle nimi on sydney ning kellel on rohelised silmad! (millal SINA viimati roheliste silmadega murjamite nägid,ah!) ta on väga tore. rääkisime tema ja patiga poliitikast, globaalsest soojenemisest,vähemusrühmadest. ja jõime viina. ning siis hakkas suvi!
suvi algas, kui patiga kell 6 arvasime,et peaks pressbyrån-isse minema. ise vist siiralt uskudes,et see tõepoolest avatud on. seiklesime linna ning kinkisime teineteisele östermalmi tänavatel lilli (: ning sõitsime tagasi lappisesse parte püüdma. ma ei oskavat. ning siis see juhtus.
õnn lamab rohus.
õnn on rohus lamada.
vaatasime taevast, paterdasin paljajalu ning kroonisin pati võilillepärjaga rootsi kunniks.
idüll oli.
suvi oli edasi rannas.
seisis põlvili meres, hüppas kividel ning jooksis metsas.
tundide viisi idülli. eriti siis, kui laurakas ja syndey kell 9 meiega ühinesid hetkeks. kui on meri hülgehall. nii laulsimegi. poisid ei saanud midagi aru. laurakas läks ära.minul oli idüll tagasi. veel mitu, mitu, mitu head tundi.
rannas ja kaljudel. päiksepaistes ning põdrasamblikus.
kaks korda isegi. jõudsime patiga ära minna, kui ma läksn tagasi jakki otsima. pat jalutas mulle vastu, kuigi ta pidi sel hetkel juba magama. aga mis siis ikka, polnudki ammu rannas käinud.
keskpäeval sain magama. ning siis nägin tõde.
just SELLEKS hetkeks ongi mõeldud viimane eestist toodud heerigafilee pakk.
nii oligi suvi. isegi siis, kui vihma sadama hakkas.

Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa "Kui on meri hülgehall"

Jookseks sarve maha? Ei suuda!

erik esineb kungträdgårdenis, mis on minu kodust 5 minuti kaugusel, laulab mu lemmiklaulu, ma pole teda sygisest saati elusast peast näinud (telekas ei loe!) ning ma kuulan seda k6ike r6dult.
kurat, ma olen ikka eriti lollakas ju!
tema laulab praegu,et cant say i'm sorry.
mul kyll on! ma peaks hetkel lava ees olema!

Loll laps! Loll, loll, loll laps!
Peppe nii ei teeks.



erik segerstedt "how did we change"

only way to get anything is to want too much.

jaquie istutas koolis maasika potti. aga siis oli probleem: ta oli rattaga,maasikat pole kuhugi panna. õnneks oli alexandra ka, kes võttis maasika enda hoole alla. sellest ei piisanud, nii ei kasva ju ükski maasikas hästi. nii õpetas jaquie alexile,et maasikaga, kelle nimi on muideks melodi, peab rääkima. ülejäänud tee rääkis alex ennastunustavalt maasikaga. see oli sõnuseletamatult armas. ma usun,et sellest tulevad magusad marjad.
mul on hea tagasi tulnud. täna küll füüsiliselt mitte,et sest laural ei ole ja mul on ning väga valusalt on.
eile hommikul polnud mul üldse mitte hea.aga siis veetsime me lauraga kvaliteetaega: saksofon ja klaver ja pink panther ja memory ja ta lendab mesipuu poole. see oli hea tunne. justkui gershwini tagatoas. sigar ja absinth oli puudu.
kuid siis oli mul sõnuseletamatu ricky-igatsus peal. teate küll neid hetki. vahel, out of the blue, tulevad mingid tillukesed hetked, mis meenutavad palju suuremaid asju. tegelikult polnudki see vist nii sõnuseletamatu. nimelt oli mul õhtuks kohting kokku lepitud. taaskord rootsi tutvumissait. peale rickyt lubasin endale,et ma enam ei lähe kohtama. mitte et halb oleks olnud, vastupidi. te teate,et ma olen ääretult melanhoolne. seni oli ainus korralik-korralik kohtamine (kohvi ja tcentraleni kohtumisega) ikkagi ainult temaga olnud. ning ma tahtsin,et nii jääbki. tundus ka,et saatus tahab sama,sest kohtamine fraziga oli pikalt edasi lükatud. küll tema, küll minu poolt. nii läks ka eile. kuid kella 5 asemel me kell 7 siiski kohtusime. ja ma ei kahetse (:
tuli üks pooleldi soomlane, pooleldi prantslane karamellivärvi pruunisilme ägedate ketsidega ja mõnusa rahuliku häälega sarkastiline head muusikat armastav teatrikunsti
õppiv poiss. ja meil oli tore kohting. väga tore. neid tuleb veel arvatavasti. jah, võib-olla seda oligi vaja (:
ja õhtul oli lappis. või pigem öö. sain kodust peale msni-distractionit imre, frazi ning kaiti poolt kell 00.02 liikuma. purjus laurad, mage lasanje, pokkerihoos poisid. ning kohe tundide pikkune huumoriprogramm lauraka voodis. pool 6 saime magama. peppe nii ei teeks!
jah, parem on. aga mingi märkamatu igatsus on inimeste suhtes tulnud. ka nende suhtes, kellega veel hüvastigi pole jäetud (:
aga mulle meenus janis. ma ei saa aru, mis temaga juhtunud on ): aga igatahes igatsen ma seda lätlast. kui ma suvel eestis olen, sõidan ma lätti ja otsin ta üles. tehtud!
täna on viimane allhuset. täiesti võimalik,et kogu elu viimane allhuset. pidu peab tulema! hoolimata valudest või igatsusest, mis peale võib tulla või ükskõik millest.
võtan cristofi oma mootorrattas kaasa (et te, sõbrad, aru saaks: cristof on minu fotokas ning mootorratas on tema vutlar) ning jäädvustame seda kolmapäevast templit.
liiga palju on vaja veel pildile saada. üleüldse on vaja veel palju teha. kõigepealt on vaja to-do list teha!
k. mul on vaja see ära proovida. k. ma ei tea küll kuidas,aga jah. k!!!
tõepoolest, palju on teha.
ma alustan sellega kohe.

tanel padar "tahan elada"
hah, naliiii olen:D
smilers "sajaga"
kurat, ei unda. pidu teeme. eesti moodi!
tervitame suve!

millal sina oma emale viimati helsitasid?

armastus võib vahel haiget teha. aga seda ma ei teadnud,et muusika võib ka vahel haiget teha.
mängisin eile steffi toas klaverit. operatsioon "me kurat teeme lauraga selle saksofoni-klaveri duo ära". pedaal. pööre laura suunas vasakule ja... haige jalg jälle paigast ära. valutab. valutabvalutabvalutab. vähemalt üks nädal lonkamist ootab veel ees. oh rõõmu,eksole.
vahepeal on igast asju juhtunud. minu tuju pole jätkuvalt tagasi tulnud. siiski on laurad suutnud mind kodust välja vedada. vähemalt mingiks ajaks. sest mingil suvalisel hetkel ütlen ma nagunii,et lähen nüüd koju ära:D esimese tunnelbanaga,viimase tunnelbanaga, ööbussiga. vahet pole. ma olen viimasel ajal eriti sähvija.
ma ei viitsi pikalt kirjutada. kõik on nagu ikka. kolmap-allhuset. reede-mina undan,et lähme linna.lõppeb ikka lappises. laupäev-lappis. peppel oli sünnipäev. palju õnne peppele.


solomon burke "none of us are free"

*i*u*ä*udele

teate, ma olen praegu eriti 8. raske on nagu olla. emo noh on olla.
kõik on kuidagi paigast ära. ja ükskõik mis ma ette võtan, kõik läheb veel rohkem nihkesse. siis ongi parem lihtsalt kodus istuda ning omaette olla caipirinhasid juua.
küll ma varsti tagasi olen. kolmapäevaks allhusetiks küll. aga senikaua on teil ju rohkelt ägedaid tüüpe. sarvesaiu näiteks:D

musid. varsti valdan jälle.

easy like sunday morning. in stockholm.

kui ma täna hommikul patricku särgis ärkasin (ei, ärge saage valesti aru. laurad on seda särki juba oma nädalapäevad hooranud, mul oli eile lihtsalt tuduriideid vaja:D) meenus mulle, kui väga mulle meeste triiksärgid meeldivad. noh, mitte et läheks konkreetselt poodi ja ostaks hunniku vaid just tuttavate särgid. peaks vist hakkama sõpradelt särke seljast tirima. ma tean nii mõndagi triiksärki, millest ma enda ööriided teeks ;D


dave matthews band "crash into me"
simply red "holding back the years"
"fake"
ilmselgelt tuli simply redi maania peale.

one day, maybe next week?!

ja taaskord pean ma alustama oma blogi sõnadega,et jälle on eestis käidud. tõepoolest. olen kodus. heh, stockholmis siis. see tuli imelik. ok, ei viitsi sellist "kus on kurva kodu"-teemat jälle alustada. ma räägiks parem millega me eestis tegelesime.
ma jõudsin neljapäeva hommikul eestisse. jah, sellel samal neljapäeval, mil eestis tehti ajalugu. siiski sellist ajalugu, milleta saaks ilusti hakkama, kuid mis ühel või teisel hetkel aktuaalseks pidi tulema. ma tegelikult ei taha sellest kõigest kirjutada. ma armastan poliitikat ning eriti selle üle arutamist, kuid neil päevil eestis olla ei saanud kuskil rahu nendest arutlustest. isegi laupäeva öösel marsruudil illusioon-krooks-maris sain ma tuttavaks kolme poisiga, kellega muud juttu polnudki. ma ütlen ainult seda,et tegelikult on see lahenduseta olukord. isegi kui suudetakse oleviku suhtes kokkuleppele jõuda, jääb meile alatiseks minevik, milles ühist keelt ei leita järgmise sajandi jooksulgi. kõik. ma ei jõua sellest pseudoprobleemist enam rääkida. parem mainiksin ma seda,et neljapäeva veetsin ma pärnus dolores ja mannuga, kes vapralt olid nõus minuga reedel võrumaale sõitma. ehk siis reede tõotas tulla nostalgilise bossu-tripiga. oliver-hannes võitsid mind võrust peale, põrutasime vassekasse, lõpetasime kirikumäe järve ääres. sellest tunnen ma siin rootsis puudust. lihtsalt alevi seltskonnaga kirkal grillida-chillida. ning siis leida,et on vaja kõrts boschwechterisse sõita. ikka saab. kuidas sõidetakse? vana honda civicuga, kunna roolis, mina kõrvalistmel hannese süles, oliverimpspiilukaarel tagaistmel ning siis robi pagaasnikus:D me sattusime rate-peole. oijeebus! idee poolest mõtlesin ma ennast ilusaks teha ning siis paar kiiremat tantsusammu teha. aga noh, kirka äärest grillimast, ketside ja koduriietega sobib kah:D "peale pidu statoili" kabanossi järgi sai ka tehtud. koos plekiga pükstel. nii lõppeski võru ning algas tartu.
või peaks ütlema,et algas laulmine. ei, tegelikult on muud toredat ka. näiteks nagu karlova kooli kooriproovi minek ja tommiga tuttavaks saamine. jutt käib siis lauraka parimast sõbrast, kellest palju, palju, PALJU kuulnud, kuid mitte kordagi näinud. nüüd nägime. tundsime teineteist ära ka. tutvusime. eeldasime,et näeme tulevikus veel. jõudsin proovi ning ootasin tugevad 40 minutit teiste järgi. lõpuks nad tulid. õigel ajal. mul hakkaski klaveri repertuaar otsa saama. laulsin, naersin, läksin. kuhu? ikka krooksu:D või noh,t egelikult korjasin nässu veel tiigi-pepleri nurgalt peale ja siis läksin. ning nautisin hämmingus tuttavate nägusid. krista nt. krista oli tase:D siis tuli veel lauri, keda kohe terve igavik kohanud pole. tema oli ka väga üllatunud. meeldivalt ma loodan:D üleüldse olid peaaegu kõik kohal. nagu ikka krooksus, eksole. ainult kaiti ei tulnud. ok. igatahes pidin ma minema brainstormi kontserdile. kas te arvate,et ma viitsisin? peale seda head eesti õlut, minu kokteili ning lõputut arutlust aktuaalsetel teemadel, arvate te tõesti,et ma viitsisin?!?!?! eriti ei. õnneks tuli mihkel. mihkel kutsus takso,et ise illukasse minna. see oli saatusemärk,et ei tohi minemata jätta. aitäh, saatus. või miku, maitea kumb. kontsert oli FANTASTILINE!!!!! ja mitte ainult nostalgiast (kui te veel ei tea siis minu brainstormi-armastus oli aastate eest ikka otsa ja ääreta). poisid olid sama head laval kui aastaid tagasi. nüüd tean ma ka kust minu tuhkru-armastus pärit on. renars kaupers. hoolimata sellest,et laurakas ei nõustu sellega, on tegu täieliku tuhkruga. ning tuhkrud mulle meeldivad. väga:D kokkuvõttes oli kõik väga hea. väljaarvatud see eriti varajane ärkamine hommikul (võtkem arvesse,et jõudsin poole 5ks marise juurde, saime ligi tund hiljem magama ning mina ärkasin kella 8. oh rõõmu). laulmine läks edasi. külmutuskapis. või kambja kirikus. kuidas te seda nimetada eelsitate. marikodoloreslia tulid ka. dolores nõudis järjekindlalt,et ma läheks seda "suurt klaverit" (ehk siis orelit) mängima. dolores oli üldse musi. nagu ikka. siis oli jälle tartu ja jälle krooks ja jälle koreanuudlid loomalihaga ja jälle tomatimahl. tuli veel kätu-trip. siis tuli kairi. tamsalust. kõik 4 nässut said kokku. ning siis tuli, üllatus-üllatus, laulmine. töö kiire ja peaaegu korralik... peale seda toimus nädala tipp-hetk: kairi sõi elus esimest korda sinepit:P et siis uinamuina õhtu oli. aga noh, nalja saab ju alati. esmaspäeva võib väga julgelt võtta kokku ühe lausega: laul teeb rinna rõõmsaks. ülim kvaliteetaeg. enamus ajast suu lahti. mu lõualuud tunnevad seda praegugi veel. siiralt. haigutada-aevastada on väga valus. teine viga mille ma endale külge hankisin on vasakul kõrvas. ma küll ei tea veel mis see on,aga raekoja proovi teisest laulust alates lööb väga suvalistel hetkedel kõrva valu. nagu nõelaga torgitaks.
ei, ma kaldusin teemast kõrvale. oli laulmine, oli maagilisi hetki ning kasutamata võimalusi. ning siis oli juba rootsi. koos emme ja taitsiga.
kolmapäeva hommikul olin tagasi. ja kolmapäeva õhtul olin juba lappises. allhuset noh:D varsti hakkab juba imelik:D aga nagu gabriel ütles, pole ilma ka mingi õige kolmapäev. inimesed kallistasid sel päeval ääretult siiralt. laurad noh:D seb, gabriel (teda näha oli üleüldse eriti hea kuidagi), andrea (poiss ei suutnud ära imestada,et viisin täide mingil suvalisel koridoripeol antud lubaduse:D). kõik noh. tantsida sai. praegu enam ei saa. miks? sest neljapäeva öösel tunnelbanat oodates tuli meil geniaalne idee üles sõitvast eskalaatorist alla joosta. pole, muideks, kõige mõistlikum. kaotasin rütmi ning nikastasin jala vägavägaväga ära. lonkan mitmendat päeva ning paramise märke pole märgata. see õnnetus läheb vabalt "idiootsemate vigastuste" kategooriasse. ning nagu enamus teist teavad, selles kategoorias on väga rohkelt vigastusi.
ja sinna mu nädalavahetus läkski. sinna ja babysittimise taha. ehk siis jaquie ja alex. aga noh, pole hullu. täna õhtul on mul kindel plaan välja minna. isegi kui peaksin seda tegema kell 2 öösel. murjameid ma ka täna näha ei taha. kohe üldse ei taha.
hah,uskumatu, saingi blogiga hakkama.
lauradega oleme me ka jätkuvalt ääretult rõvedad ning jätkuvalt mõnuitame teineteist kõige võimaliku-võimalikega.
mul kripeldavad asjad südames. aga samas, mu jalg ka valutab. sitt lugu,eksole.



muse "falling away with you"