Käed laiali, silmad kinni, paljajalu Piusa liivakarjääri järsakust jooksuga alla. Nii,et jalad ei jõua järgi ning iga hetk oled kukkumas, kuid samas on kõik sinu kontrolli all. Peale kõike seda Hispaania-tripi segadust ning selle ärajäämist, kõike Rootsi-igatsust ning eesti tundeid, mida vahel nii silmist kui südamest oli lastud, oli seda vaja. Sa ei tunne muud, kui liiva jalge all kerges vihmasajus. Ja Sul on tunne,et oled vaba.
Ma olen väsinud.
Ning ma sõidan Rootsi ära. Kuuks ajaks. Tagasi minevikku.
Whiskeytown "Everything i do"
Don't you ask me how i´m doing when everything i do says i miss you.
Sunday, July 29, 2007
Monday, July 23, 2007
Old habits die hard.
on õhtu ning ma olen kodus. üksi. mul pole plaane. mitte just tavaline olukord. elu on taaskord palju olnud. tunne,et juba kuid on eestis oldud. ja ikka ei lähe kergemaks. ma lubasin ,et nüüd jääb see rootsi-ila ära. ma tahaks sellest kõigest kirjutada. ei, tegelikult ma tahaks,et teised seda tunneks, sest mul ei ole midagi uut öelda. ma igatsen seda kõike. ma igatsen neid kõike.
Fredrik says:
you miss it so much?
Kaisu. says:
actually i do... even more than i imagined.
ja nii ongi. kuidas ma saangi unustada, kui näiteks Tema võib otsapidi Bangkokis olla ning paarist tunnist rääkimisest võib 24tunnine naeratus näole tulla. need on need pisikesed asjad, mida siin pole või mis pole õigesti. ning siis tulebki see kurb taas peale. ma saan homme esimese satsi pilte kätte. ma ei jäta neid endast kusagile maha (:
ja diori kõrgema energia lõhna tuleb igas kaubamajas peale lasta. need pisikesed asjad...
tallinna tripil polnud üldse tunnet,et stockholmist lahkunud oleksime. kuidas saabki teisiti tunda, kui istud laurade ning kuldariga kuskil rõdul ning toas on malte (et siis teaksite, lauraka koridorinaaber stockholmi ülikooli ühika linnakust, kes tallinnas hambaarstil oli:D). tüüpiline: eestlased jauravad kuskil, meie üritame kuldari juhet kokku ajada, teised istuvad toas. prof. 11 elu uuesti. lara sai sünnipäevaks vastava kingituse ka.
sünnipäeval oli tore kohata ka laivis inimesi, kellega tegelikuks tutvumiseks põhjust ei tundnudki. need, keda olid harjunud lara seinal nägema ning kellest enamus nagunii juttudest tuttavad olid. ning siis tuigerdasime laraga öösel bensukasse, kus laura ära unustas, kas oli vaja kahte pakki suitsu ja ühte kabanossi või kahte kabanossi ja ühe suitsu. mida rohkem kabanosse, seda uhkem. vale vastus,aga pole oluline. sest siis tuli ka kurb peale ja istusin keset tänavat ning nutsin. läks üle. nagu ikka.
eelmine õhtu oli meeldiv prives kohata rootslasi, kes terve nädala tegid lihtsalt sellega,et telefoni meie kuulder ütlesid: tjena! läget? ... ning me lauradega kiljatasime. ja siis olid hawailt pärit pilusilmad ka. söögiplatsil hamburgerit süües. tüüpiline: junn sebib mingeid variante, keda me siis üritame ühel või teisel hetkel maha raputada:D eesti mehi tänaval ei vaata küll. alateadlikult vist. või.. ka päris teadlikult:D
tallinn sai läbi, tuli pärnu.aivo sünnipäev ja värgid. aga selleks,et pärnu läbi saaks oli vaja sõita 5 tundi marsruudil pärnu-võru, kõrvalepõikega valka. masendav. otsustasin sel korral uue strateegiaga rünnata: joon end täis. tegin arvestused, mis näitasid,et pärnus tipsutama ei tohi hakata. vastasel juhul oleks kilingi-nõmmest alates bussijuhi onult pissipeatust nõudnud. aga tõrvas käivitasin plaani. edukas. sõit oli peaaegu inimlik. aitas kaasa ka noor hispaania poiss, kes , arvates,et keegi ei mõista, tegi sõbraga radio puto nalju. mina turtsatasin naerma, tema hakkas kahtlustama. aga hea oli jälle taustaks seebika-keelt kuulata.
peale pärnut tuli vastseliina-võru-vastseliina-võru-vastseliina-võru, lugematutes kordades. igasuvine vanaema juures orjamine,taastutvumine vanaisa garderoobiga (ehk siis püksid kapist välja, raputa aknast välja, kappi tagasi. ja teadmine,et ainus korda, mil need riideid ilmavalgust näevad ongi siis, kui mina tubli lapselaps olen. aga ära ikka ei saa vistata midagi, ooei. äkki läheb vaja), seintelt värvi üles otsimine nuustiku ning seebiga ja kõike vahvat veel. vastseliinas olid üldse kelmikad õhtud. sest vastseliina on imede maa: seal võib kõike juhtuda. ka asju, mida enda jaoks välistanud oled,sest need on pahad, pahad ja sa ise oled hea tüdruk ning nii ei tee. seda paham on pärast, kui polegi paha seal, kus peaks paha olema:P
vahel on aga paha seal, kus ei peaks olema. õhtused väljaskäigud võru linna. härra ansip võtaks asjad kokku lihtsalt: tule taevas appi! palun, tule jah. tüdrukutega tantsu lasta oli päris ok, neti-piidluste vahetumine laiv variandiga ka. kõik muu... debaserist bossu-valus prantsatus. valus! siis tuleb üks onu, sama lai kui pikk, muskleid täis pumbatult näpuga vibutades ja porgandihäälselt itsistades: hihiii, punkar. ning sul pole muud teha, kui porgandihäält imiteerida ja näpuga vastu torgata: hihiii,ega ikka pole küll.
ja selleks hetkeks oli juba liiga kaua tartust eemal oldud. peale kiiret suguvõsa kokkutulekut oli vaja kindlaks teha,kas ma jätkuvalt olen kasside vastu allergiline. olen küll, jah. selleks oli vaja veeta tunde krooksus (the fun part!), anna juurde minna, magada üritada ning seejärel ärgata tundega,et kruus on silmakoopas, nina ei pea ühtegi tilka kinni ning aevastamine on hingamise järel teine eluks vajalik refleks. võib vist suhteliselt kindlalt väita,et olen kasside vastu allergiline.
nüüd olen kodus ja naudin muusikat ning õhtut ja iseenda seltskonda. nädala pärast põrutan ära. liig palju on veel teha. näiteks nässudega pärnusse trippida. eelmine aasta jäi see minu (tagantjärgi ebavajaliku) hospidaliseerimise pärast ära. mõtlesin,et peaks igaks juhuks ühe neeru ära lõikama. kindlasti on veel midagi ebaolulist. siis äkki isegi õnnestub see käik...
ja selline see lühiülevaade on. ei midagi intrigeerivat. ei midagi ka meeletult uut.
ahjaa, väga mõnus vormeli etapp oli ning seda ka,et mõned blogid tagasi kirjutasin,et olen blond.nüüd olen lühikeste punaste juustega. lihtsalt teadmiseks.
ma võiks ise endale teadmiseks võtta,et ma olen nüüd eestis mõnda aega. ma ei saa siiski sellest veel aru. üleüldse oleks kõigil vist lihtsam leppida sellega,et ma jään. teie silma alla, seltskonda, tänvatele, voodisse. ja vahel kasvavad mulle sarved pähe. siis on kõige parem olla (;
Mick Jagger & Dave Stewart. Vaata blogi nime.
see on nii tõsi kui tõsi saab olla. nii siin kui seal pool läänemerd.
Muse "Supermassive black hole"
ma ju tean,et kaugeltki mitte aktuaalne lugu, aga , kurrnäu, ikkagi kõige seksikam :D
Fredrik says:
you miss it so much?
Kaisu. says:
actually i do... even more than i imagined.
ja nii ongi. kuidas ma saangi unustada, kui näiteks Tema võib otsapidi Bangkokis olla ning paarist tunnist rääkimisest võib 24tunnine naeratus näole tulla. need on need pisikesed asjad, mida siin pole või mis pole õigesti. ning siis tulebki see kurb taas peale. ma saan homme esimese satsi pilte kätte. ma ei jäta neid endast kusagile maha (:
ja diori kõrgema energia lõhna tuleb igas kaubamajas peale lasta. need pisikesed asjad...
tallinna tripil polnud üldse tunnet,et stockholmist lahkunud oleksime. kuidas saabki teisiti tunda, kui istud laurade ning kuldariga kuskil rõdul ning toas on malte (et siis teaksite, lauraka koridorinaaber stockholmi ülikooli ühika linnakust, kes tallinnas hambaarstil oli:D). tüüpiline: eestlased jauravad kuskil, meie üritame kuldari juhet kokku ajada, teised istuvad toas. prof. 11 elu uuesti. lara sai sünnipäevaks vastava kingituse ka.
sünnipäeval oli tore kohata ka laivis inimesi, kellega tegelikuks tutvumiseks põhjust ei tundnudki. need, keda olid harjunud lara seinal nägema ning kellest enamus nagunii juttudest tuttavad olid. ning siis tuigerdasime laraga öösel bensukasse, kus laura ära unustas, kas oli vaja kahte pakki suitsu ja ühte kabanossi või kahte kabanossi ja ühe suitsu. mida rohkem kabanosse, seda uhkem. vale vastus,aga pole oluline. sest siis tuli ka kurb peale ja istusin keset tänavat ning nutsin. läks üle. nagu ikka.
eelmine õhtu oli meeldiv prives kohata rootslasi, kes terve nädala tegid lihtsalt sellega,et telefoni meie kuulder ütlesid: tjena! läget? ... ning me lauradega kiljatasime. ja siis olid hawailt pärit pilusilmad ka. söögiplatsil hamburgerit süües. tüüpiline: junn sebib mingeid variante, keda me siis üritame ühel või teisel hetkel maha raputada:D eesti mehi tänaval ei vaata küll. alateadlikult vist. või.. ka päris teadlikult:D
tallinn sai läbi, tuli pärnu.aivo sünnipäev ja värgid. aga selleks,et pärnu läbi saaks oli vaja sõita 5 tundi marsruudil pärnu-võru, kõrvalepõikega valka. masendav. otsustasin sel korral uue strateegiaga rünnata: joon end täis. tegin arvestused, mis näitasid,et pärnus tipsutama ei tohi hakata. vastasel juhul oleks kilingi-nõmmest alates bussijuhi onult pissipeatust nõudnud. aga tõrvas käivitasin plaani. edukas. sõit oli peaaegu inimlik. aitas kaasa ka noor hispaania poiss, kes , arvates,et keegi ei mõista, tegi sõbraga radio puto nalju. mina turtsatasin naerma, tema hakkas kahtlustama. aga hea oli jälle taustaks seebika-keelt kuulata.
peale pärnut tuli vastseliina-võru-vastseliina-võru-vastseliina-võru, lugematutes kordades. igasuvine vanaema juures orjamine,taastutvumine vanaisa garderoobiga (ehk siis püksid kapist välja, raputa aknast välja, kappi tagasi. ja teadmine,et ainus korda, mil need riideid ilmavalgust näevad ongi siis, kui mina tubli lapselaps olen. aga ära ikka ei saa vistata midagi, ooei. äkki läheb vaja), seintelt värvi üles otsimine nuustiku ning seebiga ja kõike vahvat veel. vastseliinas olid üldse kelmikad õhtud. sest vastseliina on imede maa: seal võib kõike juhtuda. ka asju, mida enda jaoks välistanud oled,sest need on pahad, pahad ja sa ise oled hea tüdruk ning nii ei tee. seda paham on pärast, kui polegi paha seal, kus peaks paha olema:P
vahel on aga paha seal, kus ei peaks olema. õhtused väljaskäigud võru linna. härra ansip võtaks asjad kokku lihtsalt: tule taevas appi! palun, tule jah. tüdrukutega tantsu lasta oli päris ok, neti-piidluste vahetumine laiv variandiga ka. kõik muu... debaserist bossu-valus prantsatus. valus! siis tuleb üks onu, sama lai kui pikk, muskleid täis pumbatult näpuga vibutades ja porgandihäälselt itsistades: hihiii, punkar. ning sul pole muud teha, kui porgandihäält imiteerida ja näpuga vastu torgata: hihiii,ega ikka pole küll.
ja selleks hetkeks oli juba liiga kaua tartust eemal oldud. peale kiiret suguvõsa kokkutulekut oli vaja kindlaks teha,kas ma jätkuvalt olen kasside vastu allergiline. olen küll, jah. selleks oli vaja veeta tunde krooksus (the fun part!), anna juurde minna, magada üritada ning seejärel ärgata tundega,et kruus on silmakoopas, nina ei pea ühtegi tilka kinni ning aevastamine on hingamise järel teine eluks vajalik refleks. võib vist suhteliselt kindlalt väita,et olen kasside vastu allergiline.
nüüd olen kodus ja naudin muusikat ning õhtut ja iseenda seltskonda. nädala pärast põrutan ära. liig palju on veel teha. näiteks nässudega pärnusse trippida. eelmine aasta jäi see minu (tagantjärgi ebavajaliku) hospidaliseerimise pärast ära. mõtlesin,et peaks igaks juhuks ühe neeru ära lõikama. kindlasti on veel midagi ebaolulist. siis äkki isegi õnnestub see käik...
ja selline see lühiülevaade on. ei midagi intrigeerivat. ei midagi ka meeletult uut.
ahjaa, väga mõnus vormeli etapp oli ning seda ka,et mõned blogid tagasi kirjutasin,et olen blond.nüüd olen lühikeste punaste juustega. lihtsalt teadmiseks.
ma võiks ise endale teadmiseks võtta,et ma olen nüüd eestis mõnda aega. ma ei saa siiski sellest veel aru. üleüldse oleks kõigil vist lihtsam leppida sellega,et ma jään. teie silma alla, seltskonda, tänvatele, voodisse. ja vahel kasvavad mulle sarved pähe. siis on kõige parem olla (;
Mick Jagger & Dave Stewart. Vaata blogi nime.
see on nii tõsi kui tõsi saab olla. nii siin kui seal pool läänemerd.
Muse "Supermassive black hole"
ma ju tean,et kaugeltki mitte aktuaalne lugu, aga , kurrnäu, ikkagi kõige seksikam :D
Tuesday, July 10, 2007
Aktiivselt ebastabiilne integreerumine.
Nüüd on halb. Oj fan, nüüd on halb. Realism vajub iga päev betooniblokkidena kukile. Mul on vaja mõnd sadomasolikku süsteemi, mis kõrvetab juba eos mõtted, mis algavad lausega:"Kui ma tagasi lähen siis...". Ei, nüüd ongi .ee. Nüüd tuleb see raske osa, mil tunne,et ma olen lihtaslt paariks nädalaks Eestis kipub asenduma äratundva kahetsusega,et Tannul ongi õigus:" Ma pole turist, ma elan siin". Ma ei tea mida ma täpselt tahan. Ma tahan Eestit ja ma tahan Rootsit. Ning ma tahan häid inimesi enda ümber.
Kuigi ma leian end nii tihti naeratades mainimast,et oh, asjad pole üldse muutunud, pole see siiski nii lihtne. Mina olen muutunud, teised ka. Kuidas, ma ei tea. Vahest kindlameelsemaks. See vaikne mässaja ning malbe kõige-kannataja enam ei ole. Aga siiski on aaeg-ajalt kergem lihtsalt naeratada ning kõigel minna lasta.
Mul on viimasel ajal tahtmine sildu põletada. Ei, ma ei räägi eneses tärkavast büromaania vaimustusest vaid...Liiga palju vaatan enda ümber ning mõtlen, miks seal on üks või teine inimene. Miks ma hoian enda läheduses inimesi, kes (teadlikult või alateadlikult, saa nüüd aru...) elavad teiste vaimse tervise kulul. Aga taaskord... naeratan ja lähen edasi. Ma usun,et kunagi saavad kõik, mida väärivad. Kasvõi ajutiselt. Või... peaaegu kõik... Sest.. Mõned inimesed ongi lihtsalt lubamatult õnnelikud. Minul tavaliselt ei vea. Ma olen see, kellel juhtub. Ja noh.. tavaliselt ikka kaks korda. Kaitiga võtsime oma vedamise kokku lausega,et kui müüakse "Iga loos võidab" loteriid siis tõenäosus,et me ei võida on 50-50. Kuid pole hullu, ma saan alati hakkama. Naeratan ja liigun edasi.
Kokkuvõttes võite mind vist sageli leidmas totralt naeratamas ning kuskile kaugustesse vaatamas. Ja... siis te võitegi mõelda,et ma olen siiski jätkuvalt see malbe agraarbeib. No arvake. Minul ongi nii lihtsam.
Oleks sama lihtne elukoha leidmine Tartus. Jah, üks uus Tartu Ülikool riigiteaduste eriala rebane otsib endale urgu. (ei olegi vaja Võru Maximasse tööle minna... awww) Ma mõtlesin sellise kuulutuse lehte ka panna. Huumorisoont peab olema ka tavalisel korteriomanikul. Mul on viimasel ajal siiras tahtmine Tartus olla. Pole seda ammu tundnud. Ma saan seda ka nüüd rohkelt teha, mis on tervitatav. Kui ma aeg-ajalt Võrumaa metsadesse saan. Siis on kõik hästi.
Natukene uhke ning natukene parastav tunne on. Tunnistage,et teid oli rohkem kui see üks noormees, kes tunnistas juba üles,et eeldas minu degenereerumist seal heaoluühiskonnas :P
Ei, võtke arvesse,et mina hakkan siinmail veel rohkelt ringi sähvima niiet parem harjuge minu olemasoluga:P
Nagu me eile 777me taga Jossu ning Annaga avastasime: Guess who's back!
Homme saab iunäodega Tallinnas kokku ning undab natukene Rootsit taga. Peale seda, ma luban,et ma sellest enam ei kirjuta. Vähemalt natukene aega:P Aga nagu Scott Weiland mulle hetkel kõrva laulab: "I can't get it out of my head"
Ja tegelikult te ei saagi loota,et terve mu aasta elu ununeks kolme nädalaga.
velvet revolver "libertid"
terve kurrnäu plaat!!!
zombies "time of season"
mõnus trip minevikku nagu ka
cream "sunshine of your love"
Kuigi ma leian end nii tihti naeratades mainimast,et oh, asjad pole üldse muutunud, pole see siiski nii lihtne. Mina olen muutunud, teised ka. Kuidas, ma ei tea. Vahest kindlameelsemaks. See vaikne mässaja ning malbe kõige-kannataja enam ei ole. Aga siiski on aaeg-ajalt kergem lihtsalt naeratada ning kõigel minna lasta.
Mul on viimasel ajal tahtmine sildu põletada. Ei, ma ei räägi eneses tärkavast büromaania vaimustusest vaid...Liiga palju vaatan enda ümber ning mõtlen, miks seal on üks või teine inimene. Miks ma hoian enda läheduses inimesi, kes (teadlikult või alateadlikult, saa nüüd aru...) elavad teiste vaimse tervise kulul. Aga taaskord... naeratan ja lähen edasi. Ma usun,et kunagi saavad kõik, mida väärivad. Kasvõi ajutiselt. Või... peaaegu kõik... Sest.. Mõned inimesed ongi lihtsalt lubamatult õnnelikud. Minul tavaliselt ei vea. Ma olen see, kellel juhtub. Ja noh.. tavaliselt ikka kaks korda. Kaitiga võtsime oma vedamise kokku lausega,et kui müüakse "Iga loos võidab" loteriid siis tõenäosus,et me ei võida on 50-50. Kuid pole hullu, ma saan alati hakkama. Naeratan ja liigun edasi.
Kokkuvõttes võite mind vist sageli leidmas totralt naeratamas ning kuskile kaugustesse vaatamas. Ja... siis te võitegi mõelda,et ma olen siiski jätkuvalt see malbe agraarbeib. No arvake. Minul ongi nii lihtsam.
Oleks sama lihtne elukoha leidmine Tartus. Jah, üks uus Tartu Ülikool riigiteaduste eriala rebane otsib endale urgu. (ei olegi vaja Võru Maximasse tööle minna... awww) Ma mõtlesin sellise kuulutuse lehte ka panna. Huumorisoont peab olema ka tavalisel korteriomanikul. Mul on viimasel ajal siiras tahtmine Tartus olla. Pole seda ammu tundnud. Ma saan seda ka nüüd rohkelt teha, mis on tervitatav. Kui ma aeg-ajalt Võrumaa metsadesse saan. Siis on kõik hästi.
Natukene uhke ning natukene parastav tunne on. Tunnistage,et teid oli rohkem kui see üks noormees, kes tunnistas juba üles,et eeldas minu degenereerumist seal heaoluühiskonnas :P
Ei, võtke arvesse,et mina hakkan siinmail veel rohkelt ringi sähvima niiet parem harjuge minu olemasoluga:P
Nagu me eile 777me taga Jossu ning Annaga avastasime: Guess who's back!
Homme saab iunäodega Tallinnas kokku ning undab natukene Rootsit taga. Peale seda, ma luban,et ma sellest enam ei kirjuta. Vähemalt natukene aega:P Aga nagu Scott Weiland mulle hetkel kõrva laulab: "I can't get it out of my head"
Ja tegelikult te ei saagi loota,et terve mu aasta elu ununeks kolme nädalaga.
velvet revolver "libertid"
terve kurrnäu plaat!!!
zombies "time of season"
mõnus trip minevikku nagu ka
cream "sunshine of your love"
Subscribe to:
Posts (Atom)
