Drinking wine and killing time!

Kas peab veel miskit lisama?!


Mando Diao "Dance with someone"

Queen is dead! Long live the Queen!

Vereproov ei pruugi minu kuninglikku päritolu küll kinnitada,aga peale seda,kui komistasin
dokumentaalfilmi otsa kuninganna Elisabethi Katariina paleest siis võin julgelt öelda,et mul
oli ammulahkunud prouaga sisekujunduse suhtes nii mõndagi ühist. Ei,ma ei veetnud oma üleeilset
õhtut koridori seinu merevaigu ning kullast nikerdiste täitmisega. Küll aga üritasin neid,kes
minust kilomeetrite kaugusel oma ruumikujunduselementideks muuta. Nii ma siis proovisin ja
kombineerisin,kleepisin ning lõikasin neid rohkeid,rohkeid pilte,mis meenutavad mulle inimesi,keda
iga päev igatsen, et saada geomeetriliselt ühtset kollaaži. Täpselt nagu seda tegi Elisabeth
toonaste õlimaalidega oma palees. Mitte aastakäikude, autorite või portreteeritavate järgi vaid
suuruse ning sobivuse järgi üldpilti.
Hey,look at me: I'm royal!

Dusty Springfield "Spooky"
JEEEE!

Ice,ice baby!

Olgu neetud need USA filmid, kus enesehaletsust,armuvalu ning üksindust uputatakse
jäätisetopsidesse. Milline pettus! Palju lihtsam on osta karbitäis pisikesi pulgajäätiseid,
mida siis diivanil teki sees üksteise järel sisse ahmida.Jäätis ei sula ära, on palju
"suupärasem" ning hiljem saab jäätisepulkadest maju ehitada. Sellega pole võimalik kaotada!


Machine Gun Fellatio "Pussytown"
Paistab,et minu sõprade seas on rohkelt pervert. Miks muidu nad meenuvad mulle sellise lauluga! :P

Time to say goodbye

Kogu selle nädala,mis ma tagasi Stockis olen olnud (uskuge, tegu on olnud uskumatult
pika nädalaga,kuivõrd võõras see tunne ka enam pole), olen igatsenud oma naabermaja Semut.
Seda kohustuslikku naabrivalvet,kes tol Rootsis veedetud aastal minu igapäevaelu lahutamatu
osa oli. Ma võisin vanduda,et paar päeva tagasi oli tema elutoa aknalt midagi liigutatud.
Kirjutasin selle oma liig' elava kujutlusvõime arvele. Kuni...
Täna hommikul ärgates leidsin,et on viimane aeg teha see saatluslik viga ning minna kesklinna.
Iga tüdruk teab,et jaanuari keskpaik,suurlinna ostlemistänavad ja pool-töötu rahakott ei ole
võidukombinatsioon. Sel põhjusel otsustasin ka kiirelt pageda oma kaitsva korteri akende
vahele. Ning siis ma seda märkasin: Semu vannitoas põles tuli. Jah, mul oli olnud õigus.
Härra tegeles kolimisega,aga ta oli olemas. Mina jään oma versiooni juurde: ta tuli,et
viimast korda oma köögis suitsu teha ning viimane pilk naabermajale peale visata.
Olime ju teineteise truud valvurid ligi 365 päeva.
Igatahes piidlesin ma taaskord naabriaknasse, tantsisin Dolly Partoni järgi ning planeerisin
veeta pärastlõuna Harry Potteri filmi vaadates.
Mina ja kantri muusika?
Mina ja Potteri-saaga?
Mina ja lahkuv Semu?
Võib-olla on tõesti aeg öelda minevikule head teed! Head aega eelarvamustele, head aega
põhjendamatult põikpäisetele keeldumistele ning.... head aega neile inimestele?!


Pearl Jam "Off he goes"

Elu on karm ja ebaõiglane ...

...ehk kuidas ükski heategu ei jää karistamata


Olen sunnitud taaskord tõdema,et ka sel korral oli kolides kohvrisse pugenud minu silmatorkavalt
lõppematu osavus sattuda "olukordadesse". Need on need tähepanuavaldused,milleta me
kõik ilusti hakkama saaks.
Järjekordne käik System bolagetisse, järjekordselt kellegi teise jaoks
(reede õhtul on seda piisavalt piinlik ja kergelt depressiivne tunnistada) tõi minu ellu
jälle seda "põnevust",mis puna palgesse ning higimulli otsaette toob. Šerri otsingutel riiulite
vahel sain kätte õige suuna, kuid see oli minu Kolgata tee. Tegu polnud kindlasti aasta
kõige elegantsema pöördega,mis lõppes õlleriiulite vahel.
Ühes käes korv,teises toiduaineid täis poodlemiskott ning vasakul jala žongleerimas
kastitäis õllepudeleid. Damzel in distress nagu ma välja näisin, oli just valmis
kisendades appi kutsuma endale juudimütsikesega töötajat (oli vist tema peas istuv ilmselge
avaldus oma jumale,mis mind pani hetkeks kohmetuma. Just, usk paneb mind kohmetuma,
mitte kastitäis õlut sõltumas kulunud kandadega saabaste lojaalsusest minule ning
libedale poepõrnadle) kes paar hetke tagasi oli mind minu õigetesse šerri jälgedesse
juhatunud, kui minu elu järjekordset piinlikku hetke märganud noormees kiirelt õllekasti
iigutama tõttas.
Neile hetkedele,mil minu vasakut saabast masseeris võõras mees,üritades õllepudeleid
päästa kaosest ning minust, juudipoiss meie tegemisi valvsal pilgul jälgis ning mina hingata
ei julgenud, üllatas mind jälle selle heaoluriigi viisakusaste. Silmakirjalik või mitte,kuid
kui noormees oli päästeoperatsiooni lõpetanud ja mina taas õhku oma kopsudesse julgesin lasta
küsis poemüüja esimese asjana, kas minu jalaga on kõik korras. Olin nii jahmunud,et võttis
aega enne kui lõpmatult tänama suutsin hakata.
Edasine poodlemine möödus piinlike pilkude tähe allpäeva kangelase suunas,kes ikka ja jälle
mulle, teerullikesele,ette sattus.
Jõudsin viimase vabandava naeratuse saata talle kassajärjekorras.
Täpselt hetk enne seda,kui ta kogemata valge veini riiulilt paar pudelit kildudeks tõmbas.
Jah, poslednõi geroi, Dionysos ei jäta ühtki heategu karistamata.


Mr Lawrence "Moonchild"

But you'll be on my mind for ever.

kui ma oleksin täna õhtul filmis siis oleksin stseen väärikalt vananevast lahutatud ja/või
lesestunud naisest, kes on kasvatanud üles tublid lapsed. Edukas naine, kellel on oma hobid ning hästivalgustatud maja mere ääres.
Dekoreeritud rohke valgega. Arvatavasti on tal kinnistunud komme tuua reisidelt kaasa
rannakarpe (kindlasti selle teatud kuju ja värviga) või meeldib talle koguda 20-ndate
aastate artistide rariteetseid salvestisi. Ta on tõmmanud rahupiipu mõttega, et tema
noorus selle modernsel ning ülehinnatud viisil on möödunud ning ta naudib oma valgel
diivanil, oma steriilselt valges toas Jane Austinit ja "Mansfield parki", kõrval pisike
laud värkselt avatud pudeli,sinna juurde käiva IKEA klaasiga. Riiulil lõhvavad
pirnide järgi kiirelt kustuvad teeküünlad, millest tulevalt valgusele mängib toetavat
taustamuusikat diivanilamp ning Norah Jones.
Kuid siis koputab saatus, äsja kõrval majja kolinud noor arst või miljonivõit tema uksele
ning saaga alles algab.
Ma oleksin täpselt see hetk! Loomulikult välja jättes vanus, edukus, lapsed, hobid, oma
kodu ning see pauk,mis kogu selle vaimukustega pitkitud seiklusele stardiks oleks.

Aga muidu, jah, muidu oleksin ma täpselt see stseen.

Claude Nougaro "Les Don Juans"

Ma ei vabanda.Ma seletan.

Ma joon ainult 100 grammi. Aga peale seda muutun ma teiseks inimeseks ning tema joob juba rohkem.
Muidugi hommikuti pean mina vastust andma. Aga milleks muretseda: muuta ju nagunii midagi ei saa (:
Kolin parem Stockholmi tagasi.


Frou frou "Let go"
Dolly Parton "Jolene"
pole halvad lood.