Sellest tuleb üks pikk blog,sest see oli üks pikk reis.

kunagi ammu käis peppe ning mina läksin üle kaarsilla. kunagi ammu tegime me veel hulle retro illusioone või illusiooni retrosid. piirikõrtsi kräud olid ka kunagi. nagu oli ka vastseliina gümnaasiumi kokkutulek, mis oli nali. aga kui ma sellest siis pohmas peaga ärkasin ning asjad pakkisin (või nagu hiljem selgus, pigem pakkimata jätsin) olingi ma juba vastumeelselt teel.
nagu ikka tõestas elu,et ma sain asjadest valesti aru: see oli meeletu trip.
päev 1: olgem täpsemad:varahommik. 6.30, Tartu bussijaam. Ignoreerin suhtlemist ja üritan oma vapruse värinaid välja magada. Ema palus Merlisel, oma lemmikul, mul silm peal hoida. See tegi ülejäänud reisi vältel palju nalja. Riia lennujaam-Istanbul. Margus võetakse rajalt maha. Lennujaama chill. Oskan majandab meid Oruci ja Genki juurde, kellest saavad meie võõrustajad kõigil Istanbuli õhtutel. Esimene kokkupuude rakiga (Türgi rahvus-alkohol), esimene pilkupüüdev baaritöötaja katusebaaris. Genk teeb kõhutantsu.
päev 2: teeme turisti. Hagia Sofia, Sinine mošee, haarem, esimesed suveniirid. Olin kaval ja panin põlvpüksid. Surin (sõna "surema" vorm, mitte segi ajada surinaga). Algas ka egoboost. Umbes 8nda mehe juures, kes seisatades järgi vaatas. Pestud juuksed ja meik polnud oluline. Peaasi,et heledad silmad kaasas olid. Legendaarne klubiõhtu, mil Merlis seiklema otsustas minna ning mina tutvusin Canveriga. Edasipidi tuntud ka kui "barman". Postitagused seiklused ning lakkamatud sõnumid.
Päev 3: kebabist hakkas juba kopp ette tulema. magasime ja magasime natukene veel. lõunast hakkasime bussijaama suunas seiklema, õhtuks olime kohal. jätkuvalt auru all. ootasime ja sõime natuke rohkem kebabi. kell 7 nägime esimest korda oma kaaslasi, tõotas tulla põnev. Rok (edasipidi tuntud kui Kivi) tegi esimeses bensujaama peatuses kokkuleppe tipsutamis-võistluseks. Kahjuks nii kaugele kunagi ei jõudnud. Kell 3.30 jõudsime Bartinisse. Esimest korda nägime Seyhot omas lõppematus optimismis. Istusime ühe Madaga ning tapsime sarkasmiga teed Kumlucasse. Kolisime sisse kalarestorani.Jaotamine. Sain omaette toa. Ainsana. Hiljem selgus,et mitte juhuslikult. Uni oli maailma kõige parem asi.
Päev 4: ettevaatlik, kuid tõhus rahvaste sõprus. Esimsed hämminguid põhjustavad fotosessioonid ning lõppematu filmimine. Pressikonverents. Ahju ääres sulav Imbi, kollased poisid ning naeruväärsed tervitus-kõned. Roosade lipsudega nägusad poisid, kes tõlkides silma tegid. Esimene käik teemajja, millest tagasi jalutamine määras. Selge pilt sellest, mis juhtuma hakkab. Tutvumisõhtu.Esimesed sügavamad kokkupuuted Türgi kultuuriga, eriti tantsuga. Esimene sügav kokkupuude Türgi rahvusega. Sigari suitsetamine sai igaveseks uue tähenduse. Ilm oli veel soe väljas se(i)kslemiseks.
Päev 5: viis staari-staatuse uuele tasemele, kui koolist välja astudes õpilased end üles olid rivistanud ning plaksutasid. Sõstrasilm võttis ümbert kinni ja ütles välja, mida me mõlemad mõtlesime. Selgus,et meil on väga super seltskond. Sõitsime eesliga, paljude muude asjade hulgas. Käisime miljonil vastuvõtul ja jõime sama palju teed.Pidu ja pillerkaar. Ma ei räägi halbadest rootsi-uudistest, seda rõõmu ma talle ei tee! Kräu tüdrukute koridoris. Erapidu teisel pool ust Seyhoga. Uni,mis viis mind poiste tuppa. Aegunud pass, mis viis Seyho öösel Bartinisse ühe sloveenia tüdruku järgi. Hea, mis tõi babe´õigesse kohta.
Päev 6: mõttetus kuubis, päev autos. Kaka ilm, katkised majad metsas. Päeva päästja: tee! Veel halvemad uudised Rootsist.Rahvusteõhtu. Panime teised käest kama sööma ja vanakat peale shottima, nii nagu vanasti Eestis tehti ehk siis aktiivne eesti keele õpe,rõhuga sõnal "TÜNG!" Liiga palju balinkat Murumunaga (ehk siis Costi, Rumeeniast), kiired tantsud ning pikk jutuajamine Kiviga. Lõpetasin õhtu vara ning nutuselt. Mõtlematud inimesed Rootsist ei andnud rahu ka surnuna.
Päev 7: kui midagi vähegi kasuliku sarnast tehtud sai, oli see sel päeval. Ründasime aju erinevate maade noorteprobleemide pärast. Kiire, kiire, kiire.Käisime taaskord linnapea juures teel ning tuttavas veinipoes tankimas. Mulle meeldib see väikelinn. Türgi õhtu. Taaskord pidin tõdema,et on olemas veel hämmastavaid mehi. Vigadega, kuid siiski erakordseid. Veel üks neist hetkist, millest kirjutamine ei aita: te peate seda kogema"
Päev 8: Turstid hoos. Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, kus ma käisin seiklemas. Raske sõnadesse panna, peab ise nägema. Seest olin veel natukene katki. Omad läksid ära. Sloveenia ja Rumeenia. Juba igatsesin. Praegu igatsen veel enam.
Päev 9: Ootasime. Ootasime. Natukene veel. Jätsime kalarestorani Kumlucas seljataha. Ja siis sõitsime Safranbolusse. Ilm oli halb,aga linn oli ilus. Tegin kohalikele poistele rõõmu, kui internetikohvikusse sisse astusin. Head granaatõunad ning bussisõiduga kaotatud hammas.
Päev 10: jooksis kokku eelmise päevaga. Kell 6 jõudsime Istanbuli tagasi. Vahetus. Sloveenia läks, Eesti tuli. Kivi jättis mulle spetsiaalse kirja. Aga ikka ei öelnud, kas põske või perse. Kivit ma igatsen. Tema igatseb ka. Saatis sõnumi ja ütles. Teisi igatsen ka. Igatahes.. tõusis päike ning meie läksime magama. Tegime veel turisti ning olime väsinud. Lõpp oli lähedal. Granaatõunad olid jätkuvalt head, Canver saatis jätkuvalt sõnumeid. Lasin üle!
Päev 11: teel. Lennujaam-Lennujaam. Balti rahvaste sõprus lennukis keeleliste arusaamatustega ning viskiga. Alati saab! Anna ja Rasmus Riias. Auto, mis vaja Tartusse saamist. Seltskond, mis vajas Tartusse saamist. Pange kaks ja kaks kokku. Imbi on hea sõitja ning mina hea kaardilugeja. Naised omavad! Jõudsin koju.

Kohatu on olla. Ainus, mis veidigi rahustab on vähem kui kahe nädala ja tunnise lennutee kaugusel. Stockholm,Lappis, Porcupine Tree,Allhuset, Debaser, Fasching. Ja inimesed.
Mul on nii hea meel,et Merlis mind kaasa otsustas kutsuda. Mis siis,et egoistlikel põhjustel. Ükskõik, kui pikk see blogi ka ei tuleks, ei saaks te aru, millest ma räägin.
MInu arvamus Türgist on täiesti kategooriliselt muutunud. Kui varem meenusid esmalt msnis munnut näitavad kutid siis nüüd... midagi fantastilist. Ma räägin sellest teile nagunii veel.
AGA ma ei saa aru sellest, miks Türgi mehed avalikult mune sügavad!?!?!?!?!?!?!

Vello Orumets "Vana türklane"
tegelikult kogu türgi muusikat, sest seda kuulates pole võimalik paigale jääda. ning see, kuidas mõned mehed tantsivad on täiesti out of this world. Juhtus nii palju, mida teised(jah, isegi sina, kes sa seal samas olid!!!) ei tea ning juhtus veel veel rohkem, millest ma kirjutada ei jõua.
Elu on ikka seiklus!
SUPERPISTA!!!!!