Sel aastal ei läinud keegi nädal varem Werro Rockile.

Kes tunneb end selles apsakas ära, andku teada. Me ei suutnud välja mõelda, KES oli see,kes ühele Werro Rockile nädal varem kohale läks.
Mida ma öelda tahan? Igas aastas peab olema Werro. Eriliseks teeb selle see,et kõik tulevad minu õuele mängima. Sel aastal oli mängukaaslasi palju ja oi kui vahvaid.
Oleks pidanud aimama,et tõotab tulla üks kick-ass nädalavahetus, kui läksin bussijaama ning ostsin endale ja Kristale kaks piletit Põlvasse. Taaskord hetked, mil küsimus pole, mida ma mõtlesin vaid miks ma ei mõelnud (: Põrandal veedetud sõit, poe rüüstamine ning 10 minutine gurmeesöök Anna&Kristaga ning siunipsti juuksurisse. Maksmine käib õlledes. Iseenesest oleks võinud nädalavahetuse juba seal ära lõpetatada,sest sellist naeruteraapiat pole ammu saanud. Kui ei. Tindella vaat ning Hullumaja. Vip-pääsmed ning odavad siidrid. "Kust sa sellist liha said?" "Tartu turult," vastas Krista. Helena Nova. Kolm tüdrukut kui kinnimakstud fännid. Esimesest taktist alates lava ees ning valjuhäälsed. Ja loomulikult Joosep ka. Panime ka teistel vere käima ning seda suurem oli hämming, miks poisid arvasid,et neil läks nässu (toimetaja märkus: puudub vihje Marise ja meie ühisele hüüdnimele). Ma võin julgelt öelda,et nii head HN õhtut pole minul olnud. Poisid lõpetasid, meie seiklesime edasi. Joosepiga mööda Rannaka koridori ja kööke (tuleb rääkida mitmuses,sest me luurasime läbi mitme köögi enne, kui kummalistesse ruumidesse jõudsime). Saun ning liputavad poisid (Laurit ei vaata ma enam kunagi sama pilguga:P). Märkamatult oligi Brides in Bloom. Poisid olid teised, möll sama suur ning sama lava ees.
Speed oli hämmastavalt kaine, Raigo oli hämmastavalt kiilakas, Lauri ja Aladar olid hämmastavalt alasti, siider oli hämmastavalt odav, Anna oli hämmastavalt hoos ja mõned teised olid hämmastavalt kummalised.
Werro Rocki juures meeldib mulle üks asi eriti: alati järgneb sellele kelmikas day after. Sest üldjoontes jääb üleöö keegi, kes tavaliselt Võrumaad ei väisa. Sel korral Krista. Small step for a man, a huge ass for mankind:D Tegime bussijaama romantikat kiluvõileibade ning puljongiga. Krista käis esimest korda Vastseliinas. See ei ole kunagi igav. Nii lõppeski meie Oliver-viib-mind-Võrru-ja-Krista-Tartusse-aga-Krista-ei-taha-poistega-üksi-minna-okei-jääme-siis-Võrru Anne staadionil Aspeni poiste mängu vaadates, jalgapallitarkusi ning Agnest täis. Spontaansus on üks kuradima tore asi. Anne keskuse wc oli ka.




Ja jäägugi nii. Oi, kui palju algusi mul selleks blogiks peas valmis on kirjutatud. Alates viimasest Rootsi-tripist ning kevade tulekust Tartust hiliste ööde ja pikkade hommikutega, Nässu sünnipäevast ning Lõuna-Eesti kräudest. Ja poolest meetrist vetsupaberist, mis tunde Anna stringide vahel märkamatult rippus.
Üht tahan ma minu ja Mihkli ERILISELE sõbrale-sõbrannale öelda: Kättemaks tuleb ja see saab olema magus. Me ei võta üldjoontes tapmisähvardusi ning jälitamist väga hästi vastu. Seda teavad ka vist Laial tänaval nii mõnedki inimesed, kes öös meie valjuhäälseid etteheiteid kuulsid.


Brides in bloom "Another way"
Sest seda me laivis ei saanud. Aga laul on ikkagi õige.
Black tide "Let me"
Tee seda!
Cat Stevens "Peace train"
Ühel hommikul tuli sõnum, mis ei lubanud Mihklile haiget teha ning isegi mind ei ähvardatud vaid see oli kelleltki, kelle juures ärkamine käis nende nootide järgi (:
Backyard Babies "Dysfunctional professional"
Nostalgia.


Ma pole enam punapäine lits. Nüüd olen mina ka blond libu nagu abikaasa-elukaaslane-kepisõber-ja mida kõike Mihkel väidetavalt mulle pole.