can i have it?

ma saadan õhtusse oma teist eesti pühapäeva. see on meeletu nädal olnud. igal hommikul olen mõelnud,et pean midagi kirja panema, vastasel juhul unustan kõik. sama meeletu kui nädal, on ka minu väsimus. homme on veel viimane (kuid mitte vähetähtis) ponnistus minu lähituleviku määramisel vaja seljatada ning siis tahaks võtta endal ühe päeva ilma kohustusteta (praasnik ja/või sõpradega taaskohtumine kuuluvad sinna alla!). et saaks oma võru korteri täitsa korda teha, asju uueks teha ning, kõige olulisem, kohvrid lahti pakkida, mis takistavad kodust liikumist. klaveri all, klaveri peal ja igas küljes.
eile nägin ma eestimaad. täna ka. eestimaa on ilus koht. ilus koht,aga koledad inimesed. mitte välimuselt. kuigi vahel, kui kohe tahaks midagi ilusat näha, erilist silmakommi siin ka tänavatel ringi ei silka. eesti inimesed on seest koledad. ärge mõistke mind valesti, ma ei arva kaugeltki,et ma ise meeletult parem olen. aga nii on paha ju. intriige sepitseks kogu aeg, keeraks ka kõigile, kui vähegi võimalust tekib. ning ma loomulikult ei hakka rääkima sellest, kuidas keegi ei suvatse aidata kahte neiut, kes, ise nõrkedes, 9t reisikotti-kohvrit kannavad. siinkohal tervitaksin ka seda taksojuhti, kes soovitas meil bussi tellida. kurb hakkab kohe. aga olge, tehke, üritage. mina võõraid patte enda hingele ei võta. ma ei vihja. ma räägin konkreetsetest inimestest.
aga kui tuleb ämbritega halba, tuleb ka ämbritega head. asjad on kuidagi selgemaks saanud, kõigele on piirjooned tekkinud. räägime klišeedest, kuid paratamatult on asjad hoopis teistsugused, kui neid veidi aega kõrvalt olen vaadanud.
üldiselt on asjad toredad, kuigi aeg-ajalt viskub rootsi kurb peale.


kurrnäu,ma mõtlesin pikalt,et peaks mingi korraliku blogi oma tegemistest kirjutama,aga ma olen liiga väsinud.
kvaliteetaeg sugulastega on olnud, kvaliteetaega sõpradega on olnud.laurad tulid tagasi niiet korralik tartu-kräu oli vaja teha. tehtud! sinna juurde kuulusid ka kusagilt üleskorjatud rootsi kooripoisid, kellega pirogovis rootsi laule kolmehäälselt laulda. peale rasket ning pikka reedet tuli veel pikem ning ning raskem reis vana-vigalasse. kõik oli teistmoodi. aga ma olen rahul. ja tänan hendrikut. poleks teda ja tema blowkat, oleks sadamiljonit raha läinud. kogu päev oli hell olemine. kõigele lisaks oleks pidanud ma end veel oma so-yellow-outfiti pärast kohatult ka tundma. ei tundnud. papud olid ka jalas. heledad teksad pole muidugi kõige geniaalsem riietus hrli jaoks, kuid kui elasin jaanipäeva nendega üle (no natuke oli ikka vaja mööda muru hoorata), oli laager köki-möki. soilwork oli hea nagu eedasin. siiski päästis päeva bib. meeldiv oli tuttavaid nägusid näha. meeldiv oli ka näha seda legendaarset päeva, mil helena nova ära nägin. pikk nädalvahetus ning kaka saal ning ebasobiv kogus alkoholi, kellel liiga palju, kellele liiga vähe, tegid asja natuke nihuks,aga noh... tegijal juhtub nii mõndagi. ja kui ei juhtu, ei ole tegija. poistel oli siiski paha peal. ma ei jõudnud enam. kell oli väga sada, kui paikusele jõudsin.
pikk nädal on olnud.
hea nädal on olnud.
mul on palju rõõmu olnud.
mulle on palju rõõmu tehtud.
jätkan samas vaimus.


ja kui keegi omaette muigab, mõtleb ta millestki lubamatust. mina ka...

ben folds five "jackson cannery"

kulgemine ei vii teid kuhugi. ära kulge!

ma vihkan kulgemist. kohe päriselt. ma lugesin kuskilt,et mingi tüüp, kes blogidel silma peal hoiab (nice job, dude) väitis justkui inimeste viimaste nädalate jutud olevat eriti agressiivsed ja täis sõimu . minul pole. ma lihtsalt kohe üldse ei salli kulgemist. mõni ei talu rotte, kaiti ja kairi kardavad nagu segased ämblikuid. mina ei taha enda ellu kulgemist. ma vihkan neid päevi, mis lihtsalt õhtusse kulgevad. nagu nt pühapäev. no olgu, tegin kevadise (ma jätkuvalt elan aprilli kuus) suurpuhastuse ja olin ülimalt asjalik, kuid... midagi jäi puudu. päev täis tühja panemist. praegusel hetkel on see täiesti lubamatu.
rohkem kui kulgevaid päevi, ei salli ma kulgevaid inimesi. teate küll neid nii geeliseid as-gay-as-a-straight-man-can-get tüüpe, kes oma chiuauadega(tõeliselt mehelik peaks ma mainima...) tänavanurki ummistavad. ja nad on vähemalt paari kaupa. hullemal juhul karjaga. tulevad oma kofeiinivabade ,ekolooglisest piimast, suhkruasendajatega lattedega ning enne loomulikult marineerivad end oma unisex lõhnades. get some balls, man! ja jalad ka alla. mul on vaja koju minna.
olgu, sa jõuad end ühel uimasel päeval välja vedada, partisanisõjas võidad kõiksugused suurlinna mölakad kõnniteel, kuid siis uimerdab järgmise nurga ülekäigu juures mõni ebaõnnestunud autojuht, kes lihtsalt kulgeb. arvatavasti räägib ta ka samal ajal telefoniga, pöörab ajakirja lehte ja/või teeb pediküüri. ja siis sa nuputad,et kas sa jõuad üle tee longata või ei. vaatad. okei, tüüp aelgustab. tunneli lõpus paistab valgus: äkki sa siiski jõuadki vähema kui poole päevaga koju. ning siis äkki tundub sulle,et sattusid teistsugusesse tunnelisse, mille lõpust võib sind ainult mõni tubli kiirabiarst päästa. nimelt leidis lugupeetud autojuht gaasipedaali üles. peale paari gasellihüpet oled sa selleks korraks päästetud. heal juhul jõudsid kõige selle jooksul tänavat ületada. halvemal juhul oled sa järjekordse kruiisiva masinisti küüsis.
palun, kulgege minu elust ning marsruutidest väljaspool!

kui kõik sellised juhtumid välja arvata, liigub elu meeletus tempos.
mul on hea meel,et pablopedromartinpatrick on läinud. kergem on endal lahkuda.
mul on hea meel,et isegi martin suutis mu nime lõpuks ära õppida ning ei kutsunud mind lihtsalt K-ks. mis siiski ei lahenda müsteeriumit, mis siin on ilmseks tulnud: mida rasket on nimes kaisa?!?!!? well, turns out i'm special after all...
mul on hea meel,et pat tuleb juulis eestisse.
mul on hea meel,et teisipäev oli pidu eastis. stureplan pole jätkuvalt minu teetassike, kuid vähemalt sai rist kirja. õppisin taaskord,et ükski heategu ei jää karistamata. siiski olen uhke,et kuskil on üks noormees, kes on väga õnnelik,et ta enda telefoni tagasi sai.
mul on hea meel,et laurakas tuli tagasi. magame jälle aeg-ajalt lappises kolmekesi ning teeme huumoriprogramme. (tervitan tommi, ramonit ja ellut)
mul on hea meel,et rohelise kleidiga on debaseris käidud. veel midagi to-do-listist maha tõmmata.
mul on hea meel,et emil on elus! jah, see kuramuse tuhkrus suutis mind siiski veelkord jalust niita. ma olin juba kaotanud lootuse teda veel näha. tegelikult olid tal ju kõigest eksamid ning ta ei saanud tööl olla. emil on oluline. omal kummalisel viisil.
mul on hea meel,et jaquie ja aleks mind igatsema hakkavad. mina hakkan neid ka. assari ka.
mul on hea meel,et me fraziga saame siis teinekordki kokku. kuigi asi, mis praegu veidike kripeldab on see,et me õhtusööki tehtud ei saanud.
mul on hea meel,et ma eksamist rohkem kui arvestatava tulemuse sain ning sellega tõestasin,et eesti haridussüsteem on lombakas. olgem ausad- see, mis kokku sai kirjutatud, oli esmasklassiline pullikaka.
mul on hea meel,et on nii-nii vahvaid inimesi, kes ühe opaka ning tema sisaski-vajaduse pärast viitsivad manöörverdad.
mul on hea meel,et mariko tuleb homme. õdede vahtrate stockholmi seikluste uued osad. naljakas... alles oli see, kui mina mannule rootsi külla tulin. nüüd tuleb tema minule külla.
mul on hea meel,et juulikuu tuleb eestimaine.
mul on hea meel,et august tuleb hispaaniamaine. (a word? not? why not!)
mul on hea meel,et maasikad on magusad.


näete,ma pole üldsegi agressiivne. pessimistlik pole ka.
ma lihtsalt tahan juba ruttu rootsi tagasi tulla. nii,et mu elu oleks paigas.
ja ma teen seda!
mul on siin veel palju teha! ning ma jätkuvalt ei räägi björn borgi pesu ostmisest.
laupäeva hommikul olen eestis.


freshlyground "things have changed"

Parabola.

öös on asju. tänases päevas oli ka.
hommikul ärgates poleks arvanud,et nii hea päev tuleb. tegelikult oli juba hommik tshill. tegime lauraga (kelle ma eile odavalt ära rääkisin,et ta koju ei läheks. selle asemel oli meil tõeline 7/eleveni pidu ning filmiõhtu. või noh, laural oli filmi-varahommik, sest tüüp lihtsalt ärkas kell 4 üles ning hakkas filme vaatama. pool 6 ühinesin ma temaga tugevaks 2ks minutiks ning siis võitis mati uni kõik filmistaarid) nostalgia-hommikusööki omleti, perfect kohvi ning juustusaiadega ning kesoga. oma rõdu olen ma mugavalt summer lounge'ks pööranud: kõik mööbli kokku pannud, tekk maas, diivanipadjad äärtes. te võite ainult arvata, kas see on mu lemmikkoht kodus või on see mu lemmikkoht kodus. igatahes, hommikul, suures koduigatsuses(jah, tahaks eestisse. nüüd juba tahaks. enamus sõpru on läinud või lähevad ära. kogu aeg on lahkumise kurb peal...) oli tunne,et mõningad to-do-listi asjad on ka tõsimeeli vaja ära teha. kõige pakilisem nendest oli ricky nägemine: noormees lahkub kahe päeva pärast oma pikale aasia-tripile. nii lasin laura enda msni ning jutt rickyga võis alata. kui aus olla, poleks rickyga mitte midagi olnud, kui poleks laurat. ei esimest sõnumit(ju ta oleks läinud meie favouritsidesse nimega kaisajaalauramitteniiväga vms), ei esimest kohtingut(sest seis oli lihtsalt selline,et ma ei oleks kohale ilmunud, kui laura mind pmst uksest välja poleks lükanud), ei ka tänast re-unioni. ning sellest kõigest oleks liiga kahju olnud. ma võin üle pika aja taas rahuliku südamega magama minna,sest kõige suurem sõlm siis rootsis on kinniseotud. kui me poleks täna seal medborgarplatsenil kokku saanud ning maasikaid söönud, oleks ricky elanudki teadmises,et ma olen tema peal ääretult pahane. see aga on nii nii vale. ma kartsin seda taaskohtumist. ma kartsin pisaraid. aga kõik oli täpselt nagu temaga alati: me lihtsalt sobime. me oleme lihtsalt nii ühesugused. täitsa ühtekad. rääkisime igasugustest asjadest. vaikisime. ning taaskord luges ta mu mõtteid kui ütles,et kui inimesega võib vaikida nii,et see pole ebamugav, on kõik lihtsalt väga õige. temaga on. kõigest hoolimata, temaga on. ning see polnud hüvasti-kallistus. see oli me-veel-näeme-kallistus. mul on hea. ammu pole nii hea olnud.
või tegelikult siis peab rääkima reedest. reedel oli ka ülihea. viimane õhtu, kui laura ja kuldar siin olid nii,et kõik meie muud poisid on ka kohal. algas lihtsalt mõnusa dõupimisega. eestlased+gabriel. taaskord venezuela, mitte rootsi. damn it was some good weeeed, man! siis matu juurde (kui lisaks kõigile tavalistele olid veel lisaks matu mehhiko sõpru. ning härra triibuline-pluus, kellest mäletan kõige rohkem keeleneeti...). sellele järgnes latino-pidu, kus ma, tõepoolest ma murtud varbaga, kõvasti tantsu lasin. see andis hiljem tunda niiet traditsiooniline aftekas matu köögis jäi väga lühikeseks. igatahes oli siis varsti juba hommik. kurrnäu, see oli ideaalne lõpp meie senisele lappise-elule. hommikune mälumäng kaasaarvatud:D laupäevane mareni ärasaatmispidu oli minu jaoks väga situke. jalg valutas, tuju polnud,nautisin lihtsalt lauraka tuba. junnil oli täiesti pidu. ta jäi hommikul akna peale magama:D maren oli väga wasted niisiis ei tulnud korralikust head-aega-ütlemisest eriti midagi välja.
oeh, palju on tegelikult juhtunud. aga ma ei jõua praegu enam kirjutada. liiga valgeks läheb siin rõdul juba. kui varsti unele ei keera, ei lase päike seda üldse teha.
see on ka tore,et laura füüsiku-erki ilmus täna stockholmi. tore oli eestlast näha! meie tänaõhtune kuldari-asendus.
lauraka asendust pole vaja,tema tuleb reedel tagasi. mariaano ning sunne tulevad ka. poisid on selleks ajaks läinud ):
aga seda enam saab ägedaid tüdrukuteõhtuid veel teha.
jah, to-do listist on veel üht-teist vaja korda saata. ning ma ei pea silmas björn borgi pesu ostmist....
kuid tänasele unele lähen ma vastu väga rahuliku südamega.
hea on!
päev oli hea, rõdul on hetkel väga hea, tool minu kõrvaklappides on ka jätkuvalt ülihea.


tool "reflection"

minul juhtub. ja tavaliselt ikka kaks korda.

eesti kaotas inglismaale 0:3. rääkimata teise poolaja piinlikust mängust. hea meel,et charlesi ja inglastega vaatama ei läinud. see oli eestlaste seltskonnaski valus.
isiklikult suurem jalgpalli katastroof juhtus tund enne avalöögi andmist. junnlaura-pedro-pablo vs pikklaura-martin-kaisa. meie oleme tõsised eesti naised ning võtame jalgpalli vägagi tõsiselt. nii on kõikvõimalikud intsidendid paratamatud. tahaks mainida olukorda, kus osalesid peale minu veel pedro, pablo ja sein. mina kaotasin. mu parema jala väiksuselt teine varvas vaatab täiesti võpsikusse. niiet oh õnne ja rõõmu, kolm nädalat vigastusteta on nüüd lõpuks läbi ning võib rahumeeli oma murtud varbaga ringi longata.
seoses sellega teen ettepaneku minu parem jalg eemaldada. temaga on kogu aeg häda.

kui jalgpall on jätkuvalt parem kui seks siis, ütleme ausalt, see peab ikka väga kehv seks olema.

teistest asjadest räägime teinekord.


jaak joala "suvi"
mida teete teie igal hommikul esimese asjana? mina panen õige loo mängima!

we only said goobye with words.. i died a thousand times.

ajataju on kadnud. laiemas mastaabis. mairo msni nimi ütleb,et hard rock laagrini on 25 päeva. ma ehmusin ära,aga tal on õigus. juuni kuu on. täna on ramoni sünnipäevapäev. koolid lõppevad.vastseliinas on kahe nädala pärast laat. ma elan ikka veel märtsi-aprilli kuus. ma ei tea miks.
kolme nädala pärast lähen ma eestisse. jah, sõbrad, nüüd on siis otsused tehtud. jaaniks olen eestimaal. kas te teate kui raske on elada, kui te liiga kiiresti kiindute? mina tean. ma tean ka seda,et head asjad ei lõppe mitte liiga ruttu vaid algavad liiga hilja. eile kerliga kõrgemast sõjakoolist linna liigeldes mõtlesime sedasamust. nüüd, kui koori hooaeg lõppes, oli kõik eriti vahva. võib-olla oli seal pisike osa mängida ka sellel eilsel shampusel. aga jah, see teema on ajutiselt lukus. ma lubasin,et minust nii kergelt lahti ei saa. ma tulen tagasi. tehtud! sest kes see muidu oleks seltskonna roheline lammas. ehk siis ma pole ennast ammu niivõrd kohatult tundnud, kui eile hommikul. esinemisvorm: must. noh, lilla julla ka peale,aga see ei loe hetkel. ilm väljas: freaking hot! ning ma lihtsalt ei suutnud end nii kaugele viia,et kaks tundi enne esinemist pikkade mustade pükstega hoorata. liiga nilps tundus. kogunemine: kell 1 militarhögskolani ees. läksin 15 minutilise varuga, mille ma planeerisin täita päikesest viimase võtmisega. oma ruuduliste golfipükste ning rohelise tub-topiga kohale jõudes vaadati mind lihtsalt nii kummastavate nägudega,et ma pidin kiirelt läbi mõtlema,ega ma mõne lollusega hakkama pole saanud. ei meenunud ühtki. kujutate ette,et lähete heausuliselt, heatujuliselt ning heameelega laulma ning siis kamp inimesi lihtsalt naerab te üle?:D mina nüüd kujutan. needless to say, päevitama ka ei hakanud. igaks juhuks... tõepoolest, ma pole end väga ammu nii nii kohatult tundun. samas, ma pole ka nii jubedalt häbi tundnud kui eile, mil ma lauraka vastamata kõnele reageerisin meie moodi. laialt naeratedes:"Noh, v*t*n*g*, mis tahtsid". ning loomulikult unustades,et inimesed minu ümber mõistavad eesti keelt. häbenesin nurga taga. ma kardan,et integreerumine eestikeelsesse ühiskonda toob mulle veel rohkelt häda kaela!
ma ei tahaks tegelikult üldse integreeruda sinna tagasi. kuid ma tean,et olukord nõuab. kool. ma tegelikult teeks ettepaneku kõik vajalikud inimesed ning asutused eestist stockholmi toimetada.
mida veel,eksole...
ma peaks siis veel mainima, mis juhtunud on vahepeal. re:publiku festival oli. ma paar nädalat tagasi undasin,et tahan ühte head rokk-kontserti. sain! reedel õhtul esinenud bänd oli lihtsalt niii hea. vokaal oli super. heli oli super. meenutasid natuke 30 seconds to marsi. ning see on juba midagi. nüüd algab muidugi interneti-hunt, et teada saada, mis bändiga tegu. aga vähemalt seda võin öelda,et neil on vähemalt 1 eesti fänn.
blindside. bänd nimega blindside. aitäh. nii hea oli.
laupäeval oli last dirty corridor party at prof. 11. ehk siis lauraka koridoripidu. nagu kõik peod seal koridoris, oli ka laupäevane väga kummaline. pärast tekkis rohkelt küsimusi: "MIKS?!" miks ma ära läksin, miks kõik lauraka toas olid, miks me fraziga klaverit läksime mängima ja nii edasi. ehk siis fraz oli ka. sai lauradelt heaks kiidu. aga öösel leidsin ma,et peaks koju minema. keset teed leidsin,et riideid peaks vahetama. tehtud! aga tiivad jäid selga.
kuidagi teistsugune nädal on olnud.
laurakas läheb 9ndal koju. õnneks tuleb 15 tagasi.
lõpp on lähedal. ei, ei ole lõpp. vaheaeg algab.
ilm on suvi. iga vaba hetk tuleb päikse käes sähvida. nt peale pidu ning 4 tundi und lihtsalt peab varem üles ärkama,et rõdul veidike melaniini toota, liiter kohvi sisse kallata ning SIIS laulma minna. kui vanaisa hambaarsti juurde on ära saadetud ning tead,et pool tundi on aega, tuleb koju joosta ning rõdule pikali visata. päikest peab hindama.

ma kuulasin üle pika, pika, pika aja anathemat. meenuvad tartu ploomi-tänava ajad. noh, seda ka selle,et see plaat on jätkuvalt zobelite residentsis:D aasta lähevad.... vanilli ja vaarika lõhnaküünlad on puudu vaid. naljakas. mul on muusika-mälu. iga lugu on mälestus.

anathema " a natural disaster"
terve album siis.
but electricity it drew you near to me