Highway to hell, not a stairway to heaven

ehk Kivi ja Mildredi pulmas mängib AC/DC kaverbänd
ehk kuidas 3 tundi viis mind 3 aastat ajas tagasi.

tegelikult algas kõik juba päeval, kui telefoniekraanis helendas number, mida ka peale 3päevast tüsklit 30-kraadises päikeses unesest peast teaks: krissu. jah, minu krissu, kellega koos läbi lasteaia, muusikakooli, põhikooli ning kõikvõimalike laulmiste tartusse maandusime, kellega leivad ning plaadid ühte kappi panime, koos krooksu avastasime ning igavikulisi köögilauajutte ajasime, 777t jõime ning kes siis kadus iirimaale ära mitmeks aastaks. nüüd on ta tagasi ning aastad sealt vahelt kadusid. meie jutud ja ajamised ei muutu vist iial. nimed, tõele au andes, võivad seal asenduda, kuid sama entusiastlikud ning kõiketeadjad oleme me ikkagi.

kuid see 11nes klass ei jäänud ainult päeva.
minevik omas parimas (õlle)maitses ootas mind krooksus.
kaklesin kaitiga telefonitsi, näitasin keelt ning iseloomu ja läksin hoopis merka, krista, lehari, devini, tõivu ning hiljem ka kivi-mildrediga välikohvikusse tobitsema-lõbutsema-läbutsema.
devinil õnnestus see, millega meie viimasel ajal hakkama ei saa: lehari krooksustamine.
devin oli üleüldse võtmesõna. sest....see 11nda klassi suvi oli nii naeru väärne. just nii kirjutatult.
ning aastad võivad ju mööduda,aga sama uskumatu tundub,et tegelikult oli ta ju meie õpetaja. newspaper reading. reede lõunal. ning siis vahetus aeg devini nägemiseks reede õhtuteks ning asukoht mhg klassist muutuks krooksust. ja kui poleks olnud seda, poleks meil olnud ka leharit. ning neid ununematuid öid ja varahommikuid asotsiaalidele mahaparseldamisega ning lets-go-shopping-hoppingutega.
hoolimata tema isiklikust arvamusest, õpetas devin meile palju. ka seda,et ta on paras pervert. täpselt nagu meie.

ma tundsin end aastaid nooremana. ja sama rumalana.
aga hästi. väga hästi.






Viimased 3 tundi olen spekuleerinud facebooki sõpradebörsil mihkli, krista, vickani ja reksiga. Minus on tärkamas mängurlushuvi.

Its just another manic Saturday....

Neis laupäevahommikutes tööl on midagi ääretult solidaarset. Kogu meie maja rahvas on suhteliselt kokkuhoidev nagunii (ignoreerin ülemise korruse intriige millega Tups mind aeg-ajalt kurssi viib ning neid mõningad vigastavaid pilke, millega meid rünnatakse, kui vahel harva õhtusse hängime koos),aga need laupäevad...
Hommik on paanika toonides (nagu viimasel ajal kombeks on),sest ootad oma võtmetega voodikaaslast maja ees üle poole tunni. Ta loivab teisest linna otsast koju nagu ise just tegid. Üleüldse olete ühtekad. Jaa. Kell 10 algab tööpäev. Jaa. Koju ikka ei läheks magama. Jaa. Riideid ei võtaks kaasa ning pesus ei käiks kuskil mujal. Jaa. Tööpäeva ametliku alguseni on jäänud 1 minut ja sina tuled vannist. Sa jõuad labaselt!
Õnneks ootab isiklik taksojuht all. Trepid.
5-3 korrus: jumestuskreem
3-2 korrus: tumedate silmaaluste peitekreem (obviously!)
2-1 korrus: põsepuna
Nüüd sa siis tead, miks kõrgeid maju ehitatakse!
Pilk ukseklaasile: Jah, oled osav! Kaunis? See on küsitav... aga osav kindlasti.
Viimane kurv. Tunned end targana,et hommikuks ühtegi kohustust ei jätnud ning võtad sisse stardipoosi. Lähenete hoonele. Uks lahti. Autost väljumiseks ei peagi auto seisma jääma ju. Tartu kesktormaja välisukselt kontrollpaneelini. Avamiseni on 4 minutit. Mõeldes, kas peaks tundma häbi hilinemise pärast tõstad pilgu oma riietega oi kui sobimatutelt kingadelt ning pead tõdema,et on laupäev:
uksest ujub sisse esimene Hawaii poiss,Evelini kiisu sel korral, kes oma boksi alles avades saadab sulle muige ning pilgu, mis seletab, kui hästi ta sind mõistab. Sulemees läheb esimesele kohviringile, otsaette kirjutatud,et tema on maganud veel vähem kui sina. Kristo varustab esimese poetiiruga vist kogu Sportlandi pohmaveega. Võtad eeskuju ja lähed ostad vett. Kummalisel kombel polegi väsimust. ABC king lehvitab näoga, mis nõuab kaastunnet. Seda nad ka saavad. PopSport hoiab lifti kinni kui juba päeva teist sprinti teed ning tõdeb koos sinuga,et laupäevahommikused tormamised pole kõige toredamad. Ning kell läheneb alles 11le. Hagarist esimest topeltkohvi jahtides pole vaja isegi küsida: nad teavad. Taaskord selle kokkuhoidva kurnatud, kui vallatu muigega. Alles kohvile järgi minnes saad aega,et vihastada fantastilise ilma pärast, mis ajastab end ikka ja jälle sinu tööpäevadele. Mis annab Denim Dreamiga kohtudes veelgi enam põhjust kiruda tänast päeva ning nõustuda,et viimane aeg on pood kinni panna. Kell on 11.27. Sulemees läheb järgmisele kohvile ning Kristo leiab jälle põhjusi mööda maja töllerdamiseks.
Jah, on laupäev.
Ning sa ei saa aru, miks sa kirjutasid endast kolmandas isikus.
See võib olla indikaator,et magamine on funktsioneerimiseks vajalik tegevus.
Aga võib-olla ka mitte.

Brainstorm "Weekends are not my happy days"
See the connection?!

Alex Kapranos pani mulle käpa peale.
Rohkem pole vaja midagi öelda.