Kogu see Türgi-asi tõotab kujuneda katastroofiks. Algus on piisavalt õõvastav: unustasin telefoni klapid Kaiti juurde. Ning see on piisavalt hirmuäratav.
Kohtume 7ndal.
Ma ei taha minna. Eriti hetkel, mil oma voodi tekk on liialt pehme ning mõnus.
Ben Folds Five "Magic"
Saturday, October 27, 2007
Tuesday, October 16, 2007
It's just emotions taking me over.
Ma olen avastanud,et Eestis on veel inimesi, kelle nägemine mind jalust nõrgaks võtab. Ja neid, kellega kohtumise mõte jalad nõrgaks teeb. Hoolimata sellest,et valida ei oska ei mina ega süda, on mul hea meel ärevust tunda.
Vahel on aga ärevus pigem ärritus, mis endast välja viib. Nagu see mees Krooksus, kes tuli ütlema kuidas ta tahaks mind k*ppida ning siis mingi hetk käsivarrest tireides autosse vedama hakkas. See pole ju esimene kord, mil mõni vastikvastik(või lihtsalt liig' joobes inimene) teele sattub,aga olete tundnud,et vahel juhtuvad asjad, mis viivad seletamatult rööpast välja! Ma ei tea siiani, miks see vahejuhtum ka päev hiljem mind nutma pani,aga... esimest korda üle pika, pika aja kartsin. Viimased peod on tekitanud tunde,et 90-l% eesti meestest puudavad igasugused kombed ning vähemalt 80% eesti neiudest on... eee.. parajad mõrrad (siin kohal võivad kõik end rahustuseks arvestada ülejäänud protsentide sisse,eksole) ning see ajab marru küll. Kuid pole ammu tundnud võõra inimese poolt tekitatud hirmu. Sellist, millest ka mitme päeva pärast üle ei saa ning mis sunnib sind sõpradele reflektselt vasakhaake virutama, kui nad sind käsivarrest tõmbavad (kui käia klapid peas juhtub tihti,et ei kuule kõikvõimalikke hõikeid).
Ma usun,et see siiski läheb üle.
Ma poleks uskunud,et integreerumine tagasi "koju" nii raskeks kujuneb. Siiski on sügis peale tulnud ning mind koos ilmaga külmaks muutnud.
Plain White T-s "Hey there Delilah"
Mulle ei meeldinud see laul,aga Banditist tuli seda kahel päeval järjest, kui ma Södermalmi saluhalli teisel korrusel olin. Ja vahel jääd kuulama laule, mis algul ärritavad.. ning arvamus võib muutuda. Eriti kui sõnad virutavad jälle silma siniseks....
Vahel on aga ärevus pigem ärritus, mis endast välja viib. Nagu see mees Krooksus, kes tuli ütlema kuidas ta tahaks mind k*ppida ning siis mingi hetk käsivarrest tireides autosse vedama hakkas. See pole ju esimene kord, mil mõni vastikvastik(või lihtsalt liig' joobes inimene) teele sattub,aga olete tundnud,et vahel juhtuvad asjad, mis viivad seletamatult rööpast välja! Ma ei tea siiani, miks see vahejuhtum ka päev hiljem mind nutma pani,aga... esimest korda üle pika, pika aja kartsin. Viimased peod on tekitanud tunde,et 90-l% eesti meestest puudavad igasugused kombed ning vähemalt 80% eesti neiudest on... eee.. parajad mõrrad (siin kohal võivad kõik end rahustuseks arvestada ülejäänud protsentide sisse,eksole) ning see ajab marru küll. Kuid pole ammu tundnud võõra inimese poolt tekitatud hirmu. Sellist, millest ka mitme päeva pärast üle ei saa ning mis sunnib sind sõpradele reflektselt vasakhaake virutama, kui nad sind käsivarrest tõmbavad (kui käia klapid peas juhtub tihti,et ei kuule kõikvõimalikke hõikeid).
Ma usun,et see siiski läheb üle.
Ma poleks uskunud,et integreerumine tagasi "koju" nii raskeks kujuneb. Siiski on sügis peale tulnud ning mind koos ilmaga külmaks muutnud.
Plain White T-s "Hey there Delilah"
Mulle ei meeldinud see laul,aga Banditist tuli seda kahel päeval järjest, kui ma Södermalmi saluhalli teisel korrusel olin. Ja vahel jääd kuulama laule, mis algul ärritavad.. ning arvamus võib muutuda. Eriti kui sõnad virutavad jälle silma siniseks....
Tuesday, October 9, 2007
Sunday, October 7, 2007
If i could turn back time...
Täna igatsen ma eriliselt Lappist ja MEIE seltskonda. Vaatasin pilte Chase' viimasest õhtust ja naersin. See oli kõige fantastilisem kevad. Ning kuigi me arvatavasti kõik enam kokku ei saa, on mälestused sama eredad kui the-day-after-hommikutel pohmaspäi. Ainult vahel tuleb Lauradega ette neid "Ou, kas sa seda mäletad" hetki, mil saab südamest naerda. Ning kahetseda tegemata jäetut. Kuigi seda pole palju:D
Laurad&Kuldar(Eesti), Maren(Norra), Pablo(Hispaania), Pedro&Martin (Mehhiko), Patrick(Austraalia), Fillipe(Brasiilia), Khurrum(Pakistan), Chase(USA).
Snoop Doggy Dog "What's my name"
Matu toa põrkamise laul:D
Laurad&Kuldar(Eesti), Maren(Norra), Pablo(Hispaania), Pedro&Martin (Mehhiko), Patrick(Austraalia), Fillipe(Brasiilia), Khurrum(Pakistan), Chase(USA).
Snoop Doggy Dog "What's my name"
Matu toa põrkamise laul:D
Tuesday, October 2, 2007
Ma dekoreerin oma elu sinise ja kollasega.
Kuidas reisida linna, kus kunagi käinud pole?
1. ära muretse linna kaarti.
2. ära uuri millisesse peatusesse sa minema pead.
3. unusta ära hotelli nimi. kindlasti.
4. mitte ühegi tuttava telefoninumbrit ära v6ta.
5. ja kõige tähtsam: ära kellegi käest suunda küsi!!!!
Ja nii ma seal Göteborg' Centralstationis seisin. Katki läinud rongi taustal, mille eest ma lubamatult palju raha maksin. Ja nii ma täiesti suvaliselt õigesse kohta jõudsin.ˇ Tegelikult on vähe asju ägedamad, kui keset pimedat linna seigelda. Sellepärast ma arvasingi,et peaks minema sellesse ägedasse baari, mis teepeale jäi. Uksel ootas mind ... lihamägi. Dokumenti? Palun! Oi,sa oled Eestist, see on raamatumessi teema, palun, mine tasuta sisse. Ja minu hämming. Ma arvasin,et sellest saabki minu reisi tipp-hetk. Oi kuidas ma eksisin.
Ostan õlu, seisan leti ääres ja naeran enda üle: hakkan nägema inimesi, keda lihtsalt pole võimalik siin kohata. naeran veel enda üle ja võtan lonksu. Keegi võtab sul käest kinni ja ütleb tjena. emil, minu emil. minu esimene rootsi sõber, minu esimene rootsi... midagi veel. minu emil, kellega me lootusetult raksu läksime ning kelle kontaktid ma ära kustuasin. keda ma siis igatsesin. seal ta oli. rootsi on hoopis imedemaa. nii me siis olime seal keset ööd, jalutasime linnas, jõime end tonki, kaotasime tee hotelli ära. nagu selgus, pole ka tema seal tihe külaline. mida teha keset ööd ilma kindla suunata? eee.. läheks mingisse teise baari. sticky fingers ja rohkelt catching up-i. ning justkui imekombel jõudsime tagasi ballroomi juurde. sealt ma läksin. et üllatada inimesi, kes ei arvanud mind seal kohtavat. siis tuli laulev laupäev. ning pühapäev. nutsin ja naersin. eraldi ja samal ajal. ma ei tahtnud eestisse tulla. samas... seis oli ka selline,et ma poleks saanud seda teha. ettenägelik nagu ma olen... bussidrongidlennukid olid väljamüüdud. pooltundi enne check outi naersin selle üle, kui loll ma olen. kuid siis me juba jälle laulsime ning peale seda juba sõitsime taavega stockholmi suunas. vahepeal käisime jönköpingus molluskipitsat ka söömas. kuulasime kohutavat eesti muusikat, kuulasime head muusikat, kuulasime uut vana muusikat. eha urbsalust (hahaaa...taave klassiõde muideks:D) dvorakini välja. laiaprofiiliga nagu ma olen:D
ahjaaa... laupäevane rahvapidu oli kelmikas ning mina olin kuulus. "sina oled see stockhomi ematenor, jah". mind olevat olnud raske mitte märgata. inimesed käitusid üldse kummastavalt seal kauges linnas... Ei vihja, ütlen otse.
ja juba ma olingi tagasi lappises vickani ning mildaga, kelle jaoks oli täiesti kummaline näha mind väsinuna. seda ma olin. seda ma olen. tahaks paar päeva maha magada. niisama. aga ei saa. elu ootab, ait ootab.Olime Laraga täna tublid. varsti võib inimesi juba kaine peaga ka külla kutsuda.
Ja taaskord olid mul geniaalsed ideed, mida kirjutada. Kõik on kadunud.
1. ära muretse linna kaarti.
2. ära uuri millisesse peatusesse sa minema pead.
3. unusta ära hotelli nimi. kindlasti.
4. mitte ühegi tuttava telefoninumbrit ära v6ta.
5. ja kõige tähtsam: ära kellegi käest suunda küsi!!!!
Ja nii ma seal Göteborg' Centralstationis seisin. Katki läinud rongi taustal, mille eest ma lubamatult palju raha maksin. Ja nii ma täiesti suvaliselt õigesse kohta jõudsin.ˇ Tegelikult on vähe asju ägedamad, kui keset pimedat linna seigelda. Sellepärast ma arvasingi,et peaks minema sellesse ägedasse baari, mis teepeale jäi. Uksel ootas mind ... lihamägi. Dokumenti? Palun! Oi,sa oled Eestist, see on raamatumessi teema, palun, mine tasuta sisse. Ja minu hämming. Ma arvasin,et sellest saabki minu reisi tipp-hetk. Oi kuidas ma eksisin.
Ostan õlu, seisan leti ääres ja naeran enda üle: hakkan nägema inimesi, keda lihtsalt pole võimalik siin kohata. naeran veel enda üle ja võtan lonksu. Keegi võtab sul käest kinni ja ütleb tjena. emil, minu emil. minu esimene rootsi sõber, minu esimene rootsi... midagi veel. minu emil, kellega me lootusetult raksu läksime ning kelle kontaktid ma ära kustuasin. keda ma siis igatsesin. seal ta oli. rootsi on hoopis imedemaa. nii me siis olime seal keset ööd, jalutasime linnas, jõime end tonki, kaotasime tee hotelli ära. nagu selgus, pole ka tema seal tihe külaline. mida teha keset ööd ilma kindla suunata? eee.. läheks mingisse teise baari. sticky fingers ja rohkelt catching up-i. ning justkui imekombel jõudsime tagasi ballroomi juurde. sealt ma läksin. et üllatada inimesi, kes ei arvanud mind seal kohtavat. siis tuli laulev laupäev. ning pühapäev. nutsin ja naersin. eraldi ja samal ajal. ma ei tahtnud eestisse tulla. samas... seis oli ka selline,et ma poleks saanud seda teha. ettenägelik nagu ma olen... bussidrongidlennukid olid väljamüüdud. pooltundi enne check outi naersin selle üle, kui loll ma olen. kuid siis me juba jälle laulsime ning peale seda juba sõitsime taavega stockholmi suunas. vahepeal käisime jönköpingus molluskipitsat ka söömas. kuulasime kohutavat eesti muusikat, kuulasime head muusikat, kuulasime uut vana muusikat. eha urbsalust (hahaaa...taave klassiõde muideks:D) dvorakini välja. laiaprofiiliga nagu ma olen:D
ahjaaa... laupäevane rahvapidu oli kelmikas ning mina olin kuulus. "sina oled see stockhomi ematenor, jah". mind olevat olnud raske mitte märgata. inimesed käitusid üldse kummastavalt seal kauges linnas... Ei vihja, ütlen otse.
ja juba ma olingi tagasi lappises vickani ning mildaga, kelle jaoks oli täiesti kummaline näha mind väsinuna. seda ma olin. seda ma olen. tahaks paar päeva maha magada. niisama. aga ei saa. elu ootab, ait ootab.Olime Laraga täna tublid. varsti võib inimesi juba kaine peaga ka külla kutsuda.
Ja taaskord olid mul geniaalsed ideed, mida kirjutada. Kõik on kadunud.
Ma ei tea mida oma eluga peale hakata, kuid ma tean, kus ma seda teha tahan. Ning see jääb teisele poole Läänemerd. Sinna tõmbab. Eks ma lasen ka tõmmata ja lahti ei lase, kuid... Ma lähen. Varsti ma lähen tagasi. Sest nagu Jaan justkui möödaminnes ütles: See on viimane laul meiega kõigest enne väikest vaheaega. Või umbes nii:D
Crowded house "fall at your feet"
tegelikult võiks ju tegu olla weather with you-ga, krista ja anna mälestuseks, kuid just see lugu aitas kõik need (ebavajalikud) melanhooliahood üle elada (:
Ma olen vales riigis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
