Kogu selle nädala,mis ma tagasi Stockis olen olnud (uskuge, tegu on olnud uskumatult
pika nädalaga,kuivõrd võõras see tunne ka enam pole), olen igatsenud oma naabermaja Semut.
Seda kohustuslikku naabrivalvet,kes tol Rootsis veedetud aastal minu igapäevaelu lahutamatu
osa oli. Ma võisin vanduda,et paar päeva tagasi oli tema elutoa aknalt midagi liigutatud.
Kirjutasin selle oma liig' elava kujutlusvõime arvele. Kuni...
Täna hommikul ärgates leidsin,et on viimane aeg teha see saatluslik viga ning minna kesklinna.
Iga tüdruk teab,et jaanuari keskpaik,suurlinna ostlemistänavad ja pool-töötu rahakott ei ole
võidukombinatsioon. Sel põhjusel otsustasin ka kiirelt pageda oma kaitsva korteri akende
vahele. Ning siis ma seda märkasin: Semu vannitoas põles tuli. Jah, mul oli olnud õigus.
Härra tegeles kolimisega,aga ta oli olemas. Mina jään oma versiooni juurde: ta tuli,et
viimast korda oma köögis suitsu teha ning viimane pilk naabermajale peale visata.
Olime ju teineteise truud valvurid ligi 365 päeva.
Igatahes piidlesin ma taaskord naabriaknasse, tantsisin Dolly Partoni järgi ning planeerisin
veeta pärastlõuna Harry Potteri filmi vaadates.
Mina ja kantri muusika?
Mina ja Potteri-saaga?
Mina ja lahkuv Semu?
Võib-olla on tõesti aeg öelda minevikule head teed! Head aega eelarvamustele, head aega
põhjendamatult põikpäisetele keeldumistele ning.... head aega neile inimestele?!
Pearl Jam "Off he goes"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment