kui ma oleksin täna õhtul filmis siis oleksin stseen väärikalt vananevast lahutatud ja/või
lesestunud naisest, kes on kasvatanud üles tublid lapsed. Edukas naine, kellel on oma hobid ning hästivalgustatud maja mere ääres.
Dekoreeritud rohke valgega. Arvatavasti on tal kinnistunud komme tuua reisidelt kaasa
rannakarpe (kindlasti selle teatud kuju ja värviga) või meeldib talle koguda 20-ndate
aastate artistide rariteetseid salvestisi. Ta on tõmmanud rahupiipu mõttega, et tema
noorus selle modernsel ning ülehinnatud viisil on möödunud ning ta naudib oma valgel
diivanil, oma steriilselt valges toas Jane Austinit ja "Mansfield parki", kõrval pisike
laud värkselt avatud pudeli,sinna juurde käiva IKEA klaasiga. Riiulil lõhvavad
pirnide järgi kiirelt kustuvad teeküünlad, millest tulevalt valgusele mängib toetavat
taustamuusikat diivanilamp ning Norah Jones.
Kuid siis koputab saatus, äsja kõrval majja kolinud noor arst või miljonivõit tema uksele
ning saaga alles algab.
Ma oleksin täpselt see hetk! Loomulikult välja jättes vanus, edukus, lapsed, hobid, oma
kodu ning see pauk,mis kogu selle vaimukustega pitkitud seiklusele stardiks oleks.
Aga muidu, jah, muidu oleksin ma täpselt see stseen.
Claude Nougaro "Les Don Juans"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment